Vaatan söömise kõrvale alati That 70's Show'd. Huvitav, kui kaua aega võtab, et Pavlovi refleks välja areneks. Nii kui seda kuskil näen, läheb kõht tühjaks.
Sellega tuleb meelde, kuidas üks tüüp kirjutas kuskil, et nad gf-ga kuulasid kogu aeg mingit kindlat plaati, kui ühte asja tegid. Ja siis kui kuskil mujal seda kuulis, oli instaboner. Huvitav mõte ju iseenesest.

Itti tuleb ühtejutti

Emma ütleb:
*there's plenty of fish in the pond
Sõber ütleb:
*jah aga nad on kõik siukesed räimed raisk

also

Sõber ütleb:
*miks mulle tundub et kõik tänapäeva suhted on salasuhted :P

Ta võiks ajakirjanikuks vms hakata.

Mu lemmikinimene maailmas! http://facebook.com/profile.php?=73322363

Tegelt pole midagi öelda, aga igav on. Rebz ka muga ei räägi, vaatab Titanicut. Mul käib ka taustaks, aga kaua seda Leonardot ikka vahtida jõuab.

Ma ei tea ikka veel täpsemalt, mis aastavahetusel saab. Midagi ägedat vist.

Just saabusid külalised. Liivi sõbranna keegi. Äkki saame siis varsti seda kooki ka süüa, mis ma juba ammu küpsetasin.

Mis ma veel räägin? Külm on. Jube külm. Elmar läks ööseks empsi juurde. Niisiis on igav ka.

Okei aitab. Tõesti ei ime sõrmedest enam midagi välja. Head aega.

Kohtusin täna oma unelmate mehega. Unes. -.-

Mul on hobi

Kõik kindlasti teavad kirjutamata reeglit sellest, kui satud tänaval kellegi võõraga kõrvuti kõndima. Üks teist kiirendab ja teine aeglustab. See lihtsalt on nii. Aga mulle meeldib inimestega sama tempot hoida, käia just nende selja taga. Just nii lähedal, et päris seljas ei ela, aga mitte nii kaugel, et see juhuslik tunduks. Põhimõtteliselt jätan sellise vastiku creeperi mulje. Tavaliselt inimesed ei pane eriti tähele või meie teed lähevad lihtsalt liiga vara lahku. Aga ükspäev ma tulin koolist koju ja juba kodust päris kaugel sattusin kõrvuti käima ühe väikese tüdrukuga. Alguses mulle ei tulnud see trikk meeldegi, aga siis ta ise noris seda. Olin temast pisut eespool, ta jooksis must natuke maad mööda ja kõndis edasi. Ma siis hakkasin ka kiirendama. Ta sai aru, et on jamas, aeglustas. Aga ma ei läinud mööda tast, aeglustasin ka. Ei vaadanud tema poole ka mitte, vahtisin ringi lihtsalt ja ajasin oma asja. Selle aja peale oleks igaühel juba imelik hakanud. Plika jäi seisma. Mul ei jäänud muud üle kui mööda minna. Aga sellega polnud nali ammugi läbi. Siis olime juba Vikerkaare tänavale jõudnud. Tüdruk must enam mööda minna ei julgenud, tahtis tahapoole jääda. Ma aga hakkasin järjest aeglasemini ja aeglasemini kõndima. Raske oli naeru tagasi hoida, sellist rõõmu tundsin väikse lapse mindfuckimisest. Lõpuks ma juba põhimõtteliselt lonkisin ja tema oli mul ikka selja taga. Hakkasin juba korraks mõtlema, et äkki see on Bilbo lapselaps ja me lähme samasse kohta. See oleks eri magus olnud. Aga kui koduni jõudsin, läks ta siiski edasi, nüüd juba palju kiiremal sammul. Keerasin ukse peal ringi veel korra, ta vahtis pikalt mind veel, kui minema kõndis. Kordaläinud päev. The end.

Suitsuandur on tegelt vist ikka päris vajalik asi. Juba teist korda pean nägema pilti, et meie maja on paksu suitsu täis. See kord õnneks läks paremini kui eelmine. Aga sellise asja peale üles ärgata, kui korra juba taolist asja on kogetud, on päris õudne ikka. Hetkeks käis peast läbi, et mida kaasa peaks haarama hakkama. Nüüd on kõik vist juba kontrolli alla. Aga jah, kui ma siin istusin ja kirjutasin seda, sõitis Tarvo juurest kiirabi minema. Jõhkeeeer. Ta käis mandliopil, ilmselt juhtus jälle midagi. Kui jube.

Sain bikiinid omale täna. Uujee.

Tundub, et ainult mina pole laisaks jäänud. Seda on ka inimesed, kelle blogisid mulle meeldib lugeda. Või on elu lihtsalt igavaks muutund. Samas nagu juuresolevalt pildilt näha, ei takista see minu blogimist.

Jõudsin siis kah lõpuks jõuluks koju. Siin on päris mõnus. Nii palju antakse süüa. Kui jõulud läbi on, ei olegi vaja Tartusse hääletada, saan veereda. Äge asi on veel see, et neil on siia see kaabel tekkinud, mille abil telekast saab monitor. Väga lõbus. Mängisin wormsi ja pokkerit ja minesweeperit ja vaatasin filme ja pornot ja igast asju suure ekraani pealt, päris tuus. Nägemisele ehk mõjub natuke halvasti, aga trükkimisele see-eest päris hästi. Üldse ei vaata enam klaviatuuri peale. Ja ma tahtsin veel masinakirja kursust võtta. Polegi vaja sellist asja. :D Fa fa.

Täna olen üksi kodus, idee järgi peaks Albert ka olema, aga lapsehoidja pole ikka veel teda toonud. Vaikselt on kahtlane juba. Kaheksast on tal uneaeg ja kell on 3 minuti pärast kaheksa. See oleks lapsehoidjast küll väga nutikas, kui ta Alberti ööseks enda juurde jätaks ja selle eest ka raha küsiks. :D Ei aga oli kokku lepitud, küll varsti tulevad. Siis tal on raudselt kõht ka tühi, sest see lapsehoidja pidi mingi taimetoitlane olema, kes aint mingit paska sööb. Oeh jah. Mis seal ikka. Saan hakkama. Nagu kõigega.

Siiamaani on lootus, et keegi mulle jõuludeks voodi kingib.

Tarvo on haiglas, loodetavasti on kõik korras. Täna-homme pidi koju saama. Netis pole näha olnud. Natuke muretsen.

Mulle tuli meelde, et neil on siin jäätist. Niisiis head aega.

Miks ma peaksin tahtma lisada oma tööandjat facebookis sõbraks?

Üks asi oli veel

Meil oli vana klassiga jõulupidu. Ja Riin ütles mulle midagi nii ilusat. :D Tsiteerin: "Kuule kas sa käid kuskil trennis? Nii kokku oled kuivanud." See oli küll hästi mõeldud, mis siis, et sellise sõnastusega. :D Niisiis on see tõsi, mitte ainult mu enda peas.

Mis toimub?

Mul tulevad vahepeal mingid normaalsushood peale, see on päris imelik. Vahel panen lampi arvuti kinni (kaane, välja muidugi ei lülita, see oleks liig) ja hakkan raamaturiiulis sorama, koristama, niisama oma asju organiseerima. Vahel vaatan peeglisse ja mõtlen, et tegelt ma olen ilma meigita ka päris kena. Vahel teen mõne koduse töö mitu päeva enne viimast tähtaega ära. Vahel kohtan mõnda huvitavat inimest ja teen lampi tutvust (on the interwebs muidugi, päriselus oleks liig). Vahel olen täiesti võõraste vastu kena, isegi kui nad samaga ei vasta.

Ma seekord seda kohta ei tee siia, et vabandan nii pika pausi pärast kirjutamises. Võiks tuua põhjuseks kiired ajad koolis, aga me kõik teame, et see pole tõsi. Olen lihtsalt laisk. Kui just parajasti normaalne ei ole.

whoops

Mul on viimasel ajal meelest ära läinud siia midagi kirjutada. Suurt nagu pole ka. Kõrv ei jamata enam, käisin kodus, võitsin pokkeriga 3 sotti, mutt käib närvidele.

Aga siin olles olen ma mõistma hakanud, kui õnnelik lapsepõlv mul tegelt olnud on. Kui ma oleks kõik need aastad pidanud taluma midagi sellist nagu täna, oleks ma hoopis teine inimene. Ja tean inimesi, kelle kirjeldused vanematest just sellised ongi. Eks ma olen suur tüdruk, saan hakkama. Aga pime viha on ka üks naljakas asi, millega tegeleda. Mutt võiks siis tulla mu juurde, istuda maha ja rääkida südamelt ära, mis see on, mis minus talle ei meeldi. Ei, tema otsustab iga asja kallal vinguda ja mulle pidevalt meelde tuletada, kuidas ma olen ikka kummaline inimene. Väga harva on asi selles, milline inimene on. Tema teod on need, millest midagi järeldatakse. Enamasti ennatlikult. Muud pole öelda kui et kahju on. Pähe ma omale istuda ei lase. Näis, mis siin saama hakkab siis.

Kõik ei ole enam nii hästi

Ma olen paras idioot ikka. Kohe pärast needi tegemist läksime Elmariga poodi ja ostsime õlut. Nagu, õlut. Arvata võib, et ta mul nüüd jube paistes ja valus on. Ju jääb tänane öö ka vahele.

Aga samas ma võitsin mingi telesaate vaatajamänguga Saag 3D T-särgi, nii et seis on neutraalne.

See aasta tuleb sünnipäev varem.

Tallinnas kohtusin Elmariga ja ta tegi mulle varajase sünnakingi. Olime parajasti AlternaDiivas ning tuli jutuks, et ma olen aastaid juba omale tragus piercingut tahtnud. Nii spontaanne otsus, et see läks üldse meelest ära, et mul veri veel andmata on. Aga mis seal ikka. Feels damn good man.

Mulle käib nii pinda, kuidas majaomanik oma meest kogu aeg alavääristab. Okei, üks asi on see, et ta mulle vahel räägib, mis haigused tal on ja et ta vahel ei kuule väga hästi ja mis kõik veel. Noh, et ma teaks arvestada. See on okei. Aga tüüp on 80. Nagu, 80. Arvatavasti on ta pidanud oma pika elu jooksul selle naise käest kõiksugu paska taluma. Kindlasti on tal vaja, et talle kogu aeg öeldakse, et ta ei saa viimasel ajal enam millegagi hakkama. Bitch please..

70. post

Eilne vestlus majaomanikuga.

Tema: "Kas sa koju ei lähe see nädalavahetus?"

Mina: "Ei ma lähen tööle natukese aja pärast."

Tema:" Kuhu tööle?"

Mina: "Anne Selverisse degustatsioonil likööri pakkuma."

Tema: "Kas sina siis tohid niimoodi likööri pakkuda? :O"

Mina: "Miks ei peaks? Ma olen täisealine."

Tema: "Sa oled latsekene ju alles :)"

Mina: "Ma olen täisealine."

Tema: "20-aastaselt tohib alles alkoholi tarbida."

Mina: "..."

What is this I don't even

Ja võileivagrilli ostsin ka täna ära. Nii nummi on.

Grilli küll täna ei ostnud, aga sellegipoolest oli tore päev. Sõitsin esimest korda bussiga Tartus, nägin Google-i autosid, sain soodushinnaga granaatõuna ja siis veel selline väike asi, et liiter Bailey's-t jäi ka üle ja tuli minuga koju. Ja neli pakki tortilla krõpse sõbrannadelt ka. Hea töö on mul.

Kohe lähen Anne Selverisse Baileys likööri pakkuma, jeje. Oli täna plaanis õppida, persse see, nagu ikka. Raha on vaja teenida. Arvatavasti ostan õhtupoole omale võilevagrilli. Tuleb vast päev. I'll keep you posted.

Mina teen rahulikult köögis sööma, majaomanik tuleb "vestlema." Midagi sellest, et miks ma nii palju arvutis vahin kogu aeg. Miks ma küll arvasin, et see ta arvamust muudab, kui seletan, et koolitöid tuleb ka kõiki arvutis teha... Igatahes vestlus lõppes nii.

Mall: "Jube laisa mulje jätad niimoodi."

Mina: "Kahju.."

Ei sobi see, kui väljas käin, ei sobi, kui kodus istun. Otsustagu ära ükskord. :D

Aga täna öösel sain ma ülihästi magada :) Ärkasin isegi 5 minti enne telefoni äratust. Mõtlesin omale veel natuke und lubada ja siis juhtus järgmine:

Feels good man.

Mõtteid religioonipsühholoogia loengust

Neil ei ole loenguga palju pistmist, mõte lihtsalt lendas igalepoole laiali.

Vahel lihtsalt istun, vaatan ja mõtlen, et mis sellel inimesel küll peast läbi võis käia, kui ta end hommikul riide pani. Või kui ta sellise soengu tegi. Huvitav, kui palju mind niimoodi vaadatakse. Phm on kaks varianti: kas kogu aeg või üldse mitte. Kuna mu garderoob koosneb põhiliselt punastest ja mustadest T-särkidest. Palju mänguruumi nagu pole. Poes vaatan küll meelega igast muid värve ka, aga no ei leia midagi normaalset. Ükspäev oleks kollase pusa ostnud. Aga liiga kallis oli.

Also, GET OUT OF MY HEAD! Jah, Sina. Ei saa öösel magada ka, kurat. :D Ja loengus tahaks ka tegelt kuulata.

Õppejõud vaatab täna nii palju mulle otsa. Ebamugav hakkab. Äkki ta imestab, miks ma nii palju lihtsalt ringi vahin ja midagi üles ei kirjuta.

Mul on selline tunne, et olen hästi paljudele inimestele lubanud igast asju saata, aga kõik on meelest läinud.

Üks naine näeb siin välja nagu usuhull. Ilmselt õpib teoloogiat. Ja no nägu on kohe selline hullumeelne.

Mul hakkavad juuksed jube hõredaks jääma.

IKAV.

Lehtsaar: "Inimestena olemegi tegelikult emotsionaalsed olendid." O RLY?

ADD desktopid on nii lahedad. I love my Rocketdock. See on ilmselt nagu toa koristamisega. Kui kõik on puhas, on väga raske mingit asja suvalt kuhugi visata. Aga kui ikkagi on juba tekkinud mingi väike segadus, suureneb see hüperboolselt.

You can never kiss a girl unexpectedly, perhaps only sooner than she thought you would. Jah mul hakkavad käed värisema, kui ma seda kirjutan.

Sex is like pizza - when it's good, it's really good, but when it's bad, it's still pretty good.

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Või kui mitte, siis on endal vähemalt lõbus.

Ühel tsikil on nii kole soeng, et ma ei kannata seda välja. :D

Millest meil seal loengus täna räägiti? Ma ei tea.

asjast ka

Nädalavahetus oli mul suhteliselt põne, võiks siis seda juba jagada. Teatavasti oli reedel Elmari 20. sünnipäev ja mina täitsin oma õekohust ning läksin Pärnu. Kinkida mul midagi ei olnud, tee pealt poest ostsin lisaks olemasolevale Hot Wheelsi ajakirjale juurde apelsini, kiirnuudleid ja šokolaadi. Siis asusin häälele. Too kord läks huvitaval kombel suhteliselt ebatraditsioonilisi peatusi pidi, ei olnudki tavalist Tartu-Viljandi-Pärnu laksu, vaid oli Tartu-Kõpu-Häädemeeste rist-Pärnu.

Linnas nägin empsi, šoppasime natuke, ma ostsin Ellule veel purgi konservherneid ja kingikoti ka, kuhu need asjad kõik panna, emps ostis talle 2 T-särki, ühel oli Sperman peale kirjutatud ja supemani märgi asemel oli sama kujuga sperm. Õhtul seda kätte saades oli Elmar umbes 4 minti täiesti naerukrampides. Aga jah, perekondliku peo tarvis tellisime veel steffist pitsat ja tõime Alberit vanaisa juurest ära. Ja seal ma sain ta naise käest omale ühe imekena jope ja ühe imekena villase mantli. Täiesti niisama. Materiaalne tüdruk minus on taevas. Kodus valmistasime kõik ette, siis saabus Elmar ka Paikusele ja isa läks talle järgi. Kui nad tagasi tulid, jagasime kinke, minu käest sai ta veel ühe pikale saepuruplaadi ribale tehtud "kaardi," isalt ja Liivilt ca 8 paari sokke ja ämbritäie komme.

Järgmine päev ehk praeguseks juba eile toimus meil sõpradega pidu, aga enne seda käisime Elluga veel hommikul Kilingi-Nõmmes maakilval. Olime vaieldamatult noorimad osavõtjad seal, kuid sellest hoolimata sai meie võistkond 4. koha. Oli tore. Siis tegime Kilingi-Nõmme poes peatuse, ostsime ploki õlut ja porgandit ning krõpsu ja lasime ennast koju sõidutada. Seal tuli Tarvo meile, valmistasime värki ette. Vahepeal tuli veel Riho meile, kinkis Elmarile ühe bocki, millest umbes poole mina ära jõin. Rihoga vahtisime õues natuke aega, tema kurtis, et tal on ikka veel valus, et ma lapsena temaga käima ei tahtnud hakata, tavaline teema. Rauno helistas ka ja millegipärast oli tal vaja just minuga rääkida, et saada luba sünnale tulemiseks. Jäi siis nii kokku lepitud, et nad Rihoga tulevad hiljem vb läbi. Ma jätkasin hoole ja armastusega porgandite ja õunte lõikamist, samal ajal kui Elmar Tarvo läpakas CS-i pelas. Pidi küll kartuleid ahjus tegema ja puid lõhkuma, aga ju see oli olulisem. Lõpuks said puud ka ikka lõhutud ja rahvas saabus kah. Jannu, Joel, Jeesus. Ehhee, kõik J-tähega.

Pidu oli lahe. Suht kõik kinkisid alksi, nii et puudu meil ei tulnud. Janari, vana jobu, kinkis mu lemmikalkot mu vennale, kurat küll. :D Aga ma õnneks sain ka oma osa sellest. Ja üldiselt sellest õhtust ma rohkem ei taha rääkida.

Hommikul läks kogu rahvas peale minu ja Jocko Jantsiga linna, Elmar ka. Ma olin veel natuke aega kodus ja siis viis isa mu ka teeotsa ära, et hääletama hakata. Mis läks seekord päris hästi. Sealsamas tee ääres sain u 10 minutiga peale autole, mis läks Tartusse. Aa, ja ma unustasin mainida, et eelnevast õhtust saati oli mu hääl täiesti kohutavalt ära. Nagu väga väga ära. Ja siis oli tore suhelda võõra inimesega niimoodi. Noh, omadega oli ka vastik, aga nad mõistsid vähemalt. Ehk. Igatahes olin ma siis suht kogu sõidu vait, viljandi ristist võttis veel 2 hääletajat peale, kellest üks oli mu endine paralleelklassivend. Ja sel hetkel vist tuli mul kohutav uni peale. Polnud ju öösel korralikult magada saandki õieti. Tukkusin seal toolis suht kogu ülejäänd tee maha. Sellesmõttes oli hea, et kiiresti läks. Tartus sain Pauluse kiriku juures maha, koju tulin muidugi ilge tiiruga, muidu ma poleks mina ju. Comarketist ostsin veel piima ja tomatipastat ning varsti olingi kodus. Mall tuli muidugi kohe uurima ja kui kuulis, mis mu häälega lahti on, hakkas hullult tänitama, et ma pean mütsiga käima ja sellise asja eest olen keretäie ära teenind ja mis kõik veel. Ma jällegi naeratasin ja noogutasin. Siis mingi aja pärast tuli jälle mu tuppa, tõi coldrexi mulle. Kas see nüüd ärajoodud hääle vastu aitab, on omaette küsimus, aga eks ma joon ta ära. See kammib vist isegi natuke. Minu organismi puhul.

Ja siis Elmar lubas mulle pokkerižetoonid osta! :)

Are you loving life? I'm loving life.

Täiesti pekkis, kuidas siin majas köetakse. :D Ketšupipudel seisab päev otsa laua peal ja kui õhtul sööma hakkan ja kasutada tahan, on see nii soe ja liiga rõve, et süüa.

Ja tänane mälumäng läks meil ülisitasti. Süüdistame korraldajat. See oli tõesti kahtlane, umbes pooled küsimused olid sellised, et enne viimast vihjet suht keegi ei teadnud.

Ja Määru sai lõpuks oma sünnakingi kätte, mis oli überlahe. Ma pean hakkama tihedamini külas käima. :P Nüüd siia käib see lause, et ma tahaks, et mul oleks ka selline sõber, kes selliseid kingitusi teeb. :D Oh seda irooniat selles lauses.

Ja siis mul on see nädal kooli suhtes phm läbi. Homme on kella kahest alles loeng, kuhu iseenesest polegi nii oluline minna. Mõtlesin siiski, et lähen, kuna seal ehk saan natuke paremini keskenduda ja teen mõned kodutööd ära. Ma olengi loogiline, kui te varem tähele pole pannud. Ülehomme on ka ainult itaalia keel kell neli. Nii suur kiusatus on üle lasta, saaks jälle neljapäeval juba minema siit. Aga samas see on oluline loeng. :/ No pole nii hull reede hommikul ka minna. Lähen vara magama ja ärkan ka päriselt hommikul ja lähen ka päriselt hommikul, mitte kell 3, nagu tavaliselt välja kujuneb.

Ja OMGOMG mul pole Elmarile kinki. Sünna on juba reedel. Ühe asja tegelt täna juba ostsin ära oma kahetunnise loengutevahelise pausi ajal. Ei hakka mainima, ma ei tea, kas ta käib siin lugemas või ei. Igatahes sellest ei piisa. Hilbust sain ühe ägeda RHCP märgi ka, aga seda ta ei saa, kuna see sobis mu mantli peale paremini.

Ehk võtan homme end kokku ja lähen Samelini saapaid vaatama. Jubedalt oleks vaja, kuigi ma ei tea, mis raha eest. Näitasin isale oma auklikke kirsasid, ta lubas Kaitseliidu kaudu uurida. Kui seal midagi head pole saada hetkel, ehk ulatab niisama abikäe. Ilusaid saapaid tahaks küll.

Ja ma ei saa aru, miks Siim ikka veel muga räägib. -.- Ma isegi ei tea, kas ta mu blogist teab midagi - suure tõenäosusega mitte -, aga tahaks, et teaks, siis ta saaks siit lugeda, et ma ei taha temast kuulda. :/ Isegi kui ta Alestormi kontserdil käis (that bitch!:D).

Ja siis mu tuba on kohutavalt sassis ja üldiselt peaks knopkasid ostma. Ja mulle käib nii pinda, kui inimesed sõna "random" kasutavad. Ja otsustasin tuka välja kasvatada. Ja viimane kord, kui ma kodust ära tulin, hakkas Albert nutma, kui uksest välja läksin. Ja raisk, ma kaotasin ühe legoklotsiga kõrvarõnga ära. :( Miks ma nii palju räägin?

Ja siis ma nüüd hakkan

esmaspäev

Tänane päev on päris huvitav olnud. Ja kell on alles pool 3. Vaevalt palju huvitavamaks lähebki. :P

Igatahes. Käisin kohal kahes loengus, mõlemas oli kontrolltöö. Eesti keel oli nagu ikka, lõdva randmega. Itaalia keele kohta võisite eelmisest postist lugeda, et ma väga selleks ette ei valmistund. Õnneks tegin spikrid ja sellega leidsin uue viisi oma ellu natuke adrenaliini tuua. :D Öelge mis tahate, aga see on nii hea tunne, kui õppejõud seisab phm su kõrval ja ikka pääsed puhtalt minema. Kes pole proovind, ei tea. Seda tööd ma siis vist läbi ei kuku. Ja nüüd ma kuulan bob marleyt, kuna sain omale just tema pildiga särgi. Olen loogiline, eks. :D Ja nahkmantli ostsin ka. Sellega olen päris päris rahul. Viimaselt ajal on mulle pinda hakand käima, et kõik mu riided nii lohvakad või mis iganes see sõna on. Vaevalt nüüd märgatavalt väiksemaks olen jäänud, aga millegipärast on tekkind tahtmine teistsuguseid asju kanda. :P Aga see mantel on ka natunatukene liiga suur. Sellise suhtumisega olen varsti see tsikk, kellele inimesed vaatavad järgi, et isssand, miks ta selliseid asju kannab, kui ise selline on. :D

Vabandan wall of texti pärast.

post nr 60

Minu versioon uuel nädalal tublim olemisest: alustuseks tõmban 5 uut filmi ja ühe uue mängu. -.- See ei tule mul ikka välja. See, elu noh.

Mainiks ka, et vahelduseks on hea pilk päevikusse visata. Hakkasin itaalia keele koduseid ülesandeid tegema, aga tuli välja, et hoopis kontrolltöö on homme. Oh seda rõõmu!

Nüüd tuli siis see pomm, et Albert tahetakse minu tuppa kolida. Pole vist muud öelda, et mis seal ikka. Natuke kõhe tunne on, ei pea Tartut veel päris koduks. Aga nagu öeldi, siis see pole päris minu väljakolimine, vaid lihtsalt tema juurdekolimine.

Ja täna ma pean teda hoidma ka. Kuigi eile tegin vanematele selgeks, et läheks juba hommikul minema siit, kuna Tartus on asju ajada (loe: õppida hõhõ). Seda enam, et nüüd läheb ju varem pimedaks. Ja üldiselt mul on jube tahtmine bussiga minna. Äkki räägin isa ära. Mul on nii palju asju ka kaasas ja Tartu poole hääletamine on alati nii hirmutav mu jaoks millegipärast. Jällegi on ju see teema, et viimane kord läks nii hästi, et nüüd on võimalik ainult halvemini minna. Nagu nende sakslaste saaremaale hääletamise laksuga oli.

Ja üldiselt olen ma ikka liiga laisk.

asdasd

No selle laupäeva oma elust ma magasin lihtsalt maha. Sõna otseses mõttes. Aga ma olen suht kindel, et see oli seda väärt.

Uuest nädalast olen tublim. Nagu alati.

sheesh...

Majaomanik on eriti ülbeks läinud. Tuleb tuppa mulle, pärib, et kas ma olen haige ja kas mul süüa ikka on ja mis kõik veel, ja siis läheb mu kapi juurde, tõmbab lahti selle ja hakkab uurima. Samal ajal veel küsib (nagu ta ise juba ei näeks), ega ma sööki eriti seal kapis ei hoia. No mida veel..?

Yo I'm MC Gets Side-Tracked Easily

Kell sai just 5 ja mul on tekstianalüüsi kodutööd täpselt 117 sõna. Peaks vist ikka natuke rohkem olema. Tekib juba väike hasart, kui kaugele on võimalik selle valmis tegemist edasi lükata. Täna öösel plaanisin selle ette võtta, aga kuidagi oli palju huvitavamat tegevust. Vahtisin jõutuubi ja rääkisin juttu ja olin isegi natuke kasulik. Toimetasin ühte ettekannet (või ma ei teagi, kuidas seda nimetada). Mulle täitsa meeldib see kusjuures, olen vist ikka õige eriala valinud. Võõras keeles on muidugi suht teine asi, aga küll ma hakkama saan.

Ja praegu ma lihtsalt juhin end kõrvale kodutööst, tulin kirjutama siia. Ei teagi, kas saan magama minna, kui üks hetk seda otsustan. Kaks tassi kohvi pole minu organismile mingi naljaasi. Ja kui siis jäängi magama, kas kümneks (või äärmisel juhul 12ks) üles saan? See oleks nii valus, kui ma grammatika seminari, mille jaoks esimest korda koduse ülesande ära tegin, maha magaks. Kusjuures ma kahtlustan, et ta tegelikult ei korjagi neid ära, vaid ainult ähvardas, kuna viimane kord nii paljudel tegemata oli. Appi kuidas mulle meeldib oma näppe jälgida, kui ma trükin. Clickidy click. See on vist sellest, et mingid küüned on vaikselt kasvama hakanud. Vähem stressi viimasel ajal. Huvitav...

See nägalavahetus, mis erinevate asjaolude tõttu kestis esmaspäeva õhtuni, on olnud ülimalt tore. Järgneb nimekiri.

Positiivsed asjad:

* Ma nägin Albertit.

* Ma nägin Elmarit.

* Ma nägin Janarit! (Kes muide viis mu niisama heast südamest Viljandisse.)

* Ma nägin Joeli.

* Ma sain ülihästi süüa.

* Mul läks hääletamine ülihästi.

* Ma leidsin endas jõudu teha ära grammatika kodutöö.

* Ma sain teada, et saan suht kindlalt omale voodi selle või järgmise nädala jooksul.

Negatiivsed asjad:

* Ma ei ole veel leidnud endas jõudu teha ära tekstianalüüsi kodutöö.

* Olen natuke segaduses Joeli koha pealt, aga hullu tegelt pole.

* Mul on kodust kohv otsas.

* Ma kasutan liiga palju sõna "mina."

* Haitis levib koolera.

Nüüdsest hakkan tihedamini blogi kirjutama ka. Vahepeal toimus lihtsalt nii palju ja tegelikult mul on hea meel, et seda siia kirja ei pannud, kuna mul oleks piinlik, kui te loeksite mu emotsionaalset roller coasterit siin. :D

3 kids in school one day.
The teacher asks them, "What do cows say?"
Amy replies "moo!"
Teacher then asks, "What do sheep say?"
Jack replies, "baa!"
Teacher then asks, "What do pigs say?"
Leroy says "Freeze motherfuckin' nigger, what's in the fuckin' bag?"

Uskumatult kiiresti on möödunud kolm tundi. Vahepeal on palju muutund. Näiteks ma olen kaineks saand. :D Aga muid asju ka. Elmar ütles nii ilusti mulle. "Don't põe, maailmas on teisi neonatse veel, kellesse armuda." Küll mul on ikka hea meel, et ta mul olemas on. Peaks nüüd omale uut neonatsi siis otsima hakkama. Enne magan ehk mõned tunnid. Enne ei tahtnud uni tulla, kuna nii sitt oli olla. Aga läheb üle, kõik läheb üle. Lapsed, õppige. Crushes are bad for you. Ja kunagi varem elus ei ole ma tundnud sellist seotust lauluga "Mr Brightside."

Ta-taa.

Life is good, keep telling yourself that.

VASTIK

No nii vastik on olla. Tahaks karjuda, lõhkuda, midagi ilusat hävitada. Aga see ei aita. Nii loll tunne on. See on jälle see, et it's all in my head. Tahaks midagi põlema panna. Peksta kedagi. See ka ei aita. Nutta? Kelleski hirmu tekitada? Kedagi jõhkralt ehmatada? Seda ma vb täna õhtul tegin. Aga see ka ei aita. Ma vihkan selliseid hetki.

Forever yours,

Väike preili ülemõtleja.

Mõni asi

Nii. Ma tahtsin juba eile tegelt juba kirjutada, aga ei saanud mahti. Niisiis. Mitu asja on rääkida.

Pakilised asjad esimesena. Mul ON VAJA teada saada ühe inimese nimi, aga ma olen liiga weeaboo, et küsida. Kahju.

Siis oli veel see, et ma käisin püssis eile kursakaaslastega. St läksime sinna pärast mälumängu Maariti ja Sandri ja Allani ja Mihkliga. Ja siis ma nägin Annest ka seal. See oli jube :D Kes teab, see teab. Igatahes oli vahelduseks tore olla seltskonnas, kus on piisavalt palju mehi, et keegi väline ei tuleks ennast sinna suruma. Ja siis me seal mängisime kaarte ohjeldamatult ja lõpuks läksin umbes 15 minutiks kursakaaslaste juurde ka. Tõnu oli jälle niiii täis. :D

Ja ülejäänd asjad, millest kirjutada tahtsin, on mul meelest läinud. :D

Täna õhtul on meil rets. Ma teen mustkunstishow'd mille suure tõenäosusega pekki keeran. Seal peab ju saksa keeles rääkima.

Siis tahtis Elmar millalgi nädalaks ajaks Tartu tulla. See oleks vast lahe.

Põhimõtteliselt mu rahu on häiritud, sest mu kõrval istub mingi naeruväärselt ilus tüüp :D Niisiis kirjutan mõni teine kord edasi.

Kas ma olen valus või olen ma valus?

Täna hommikul ehk mõned minutid tagasi, hetk enne ärkamist tabasin ennast ühelt mõttelt, mis oli...noh, pehmelt öeldes valus. Kuna mul oli eriti reaalne unenägu täna, siis muretsesin, et kas ka eilne infokild on osa sellest unest või on ikka päris. Mul ei ole muud öelda kui et...VALUS. :D

Uni oli muidu lahe. Seal oli mingi suur ühikas, kuhu juhuslikult suht kõik mu tuttavad elama läksid. No mitte kõik, aga paljud. Osad on mul veel meeles. Näiteks oli seal Elmar. Tal oli kahe peale kellegagi mingi ilgelt väike tuba. Siis olid lampi Tarvo vennad. Neile ma paigaldasin suitsuanduri mingil põhjusel. Ja kõige ägedam oli Ellin. Tema toa ukseni viis mingi eraldi metallist trepp ja kui uks lahti teha, siis see oli suuurel rõdul, kõikjal olid lamamistoolid, isegi voodi oli seal rõdul. Kõik imestasime, kuidas ta selle ära on teeninud. Tema toa ukse peal oli lisaks numbrile ta nimi ka veel.

Noh, unes oli see muidugi palju lahedam kui siit praegu lugeda. Aga eks nendega ongi nii.

Eile ma unustasin ühe mõtte siia kirjutada. Kas pole imelik, kui sa hakkad mingi inimesega rääkides ennast järjest mugavamalt tundma, siis paratamatult viib see selleni, et sa hakkad talle mingit mõttetut paska ajama? Vähemalt minuga on see alatasa nii. Palun kõigilt vabandust. :D

Woot, 1000 klikki on koos. Vähemalt pool on mu enda omad. Peaks selle puhul siia kirjutama ka siis midagi.Asju on toimund küll, aga enamasti ma olen nolifinud lihtsalt. Eile või üleeile või millalgi oli mul suurepärane võimalus veeta äge õhtu Liinaga, aga mis ma

tegin? Ei viitsinud. Ja täna kuulsin, et tal oli seal suht time of her life olnud. Normaalne onju.

Ja siis ma läksin sõbraga tülli. Kusjuures pealtnäha nii tühise asja pärast, aga eks see pinge oli ennast vaikselt kerinud ja lõpuks plahvatas. Väike arusaamatus ja p

laksti saadetaksegi pikalt.

Hästi naljakas on, kui mõnda inimest üha enam tundma õppides ta võlu järjest kaob. Mul on mitu korda seda juhtund. Ma ei taha sellest rääkida.

Panen mõned volditud asjade pildid ka siia, et nii üksluine ei oleks vaatepilt.

Sellised kõrvarõngad.

Seni suurim ehitis vist.

Mõttetu ninjatäht. Tegelt on nunnu.

WHAT. THE. FUCK.

Okei mul oli praegu vist kõige imelikum juhtum seoses majaomanikuga. Üritan anda täpse transkriptsiooni

Mall tuleb mu tuppa sisse, käes on mingi alus, mille peal on (pikkade juustega inimeste jaoks väga tavaline näht) dušiäravoolust välja tõmmatud karvapusa.

Mall: "Näed, need on juuksed siin. Sinu ja Erle juuksed. Põhiliselt sinu."

Ma: "Mhm."

Mall: "Ma juba pikka aega olin vaadanud, et vesi läheb kuidagi halvasti ära. Sul on vist juuksed väga lahti, jah?"

Ma: "Mina ei tea, ju siis on."

Mall: "Ma jätan selle siia, et pärast Erlele ka näidata. Juuksed korda!"

Minu sisemonoloog: "WHAT. THE. FUCK."

See oli nagu beyond kõigest, mida ma siit oodata oskasin. :D Oleks siis nõudnud, et ma koristaks need ära sealt vms, ei, nõue on see, et mu juuksed EI TOHI peast välja langeda. Minu NGAF-i oskused kasvavad siin majas ikka tohutul kiirusel.

nonii

Tänane päev on tegelikult üsna tegus ja seiklusterohke olnud, aga ma olen selle juba erinevaid kanaleid pidi suht laiali rääkind.

Igatahes oli mul suht inspireeriv religioonipsühholoogia loeng.

Ja siis oli veel see koht täna, et ma oleks peaaegu surma saanud. Ma feissbukki valasin selle välja juba, nii et siin ei viitsi kirjeldama hakata. Aga see oli tõesti üks jubedamaid hetki mu elus. Teadagi mille kõrval. :D Sellest ma olen tegelikult vist juba üle.

Enivei me saime päris hea koha mälumängul ja üldiselt oli tore päev ja mul on hea meel, et elus olen. Homme räägin pikemalt. Mitte. Mul on homme pannkoogikas Maaritiga.

What a day

Või võiks isegi öelda what a weekend. Ajan siia ruttu oma pläma kokku, siis saan õppima hakata. Muidu kõik need mõtted ja tegevused keerlevad mu peas ja ei lase tegutseda.

Niisiis. Nädalavahetuseks läksin taaskord Pärnu, et kohtuda kenade ja vähem kenade inimestega ning et niisama siit natuke eemale saada. Enne reedel teele asumist pidin veel pangaautomaaditiiru tegema, et üür ja internet ära maksta. Väikesest pugejatujust või niisama voltimishimust lisasin kummagile rahapatakale väikese volditud lille ka. Kõigile väga meeldis. Ja siis ma asusingi teele. Pooletunnine jalutuskäik ringtee äärde möödus kui linnutiivul, kuna kogu selle teekonna vältel saatis mind ema telefonikõne. Mul on hea meel oma mobla aku vastupidavuse üle. Alles täna hakkas vinguma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Jõudnud ringtee äärde, tabas mind pettumus. Mingid 3 tsikki juba hääletasid seal ja ma pidin nende järgi ootama. Õnneks see üle 15 mindi aega ei võtnud. Sõin kaasa ostetud kummikomme ja muid toredaid asju seni. Ja nii kui ma tee äärde sain, võttis mind peale üks noormees, kes oli küll väga sõbralik ja tore, aga läks ainult Puhjani. Selle peale mulle meenusid Risto õudusjutud Puhjast ja sellest, kuidas seal üldse peale ei saa ja mis kõik veel. Ma tegelt pole üldse kindel, kas ta oli Puhjast või mingist muust kohast rääkind. Igatahes õudne mul hakkas. Sellest autost visati mind välja, leidsin ennast kiirendusraja kõrval. Kõik tõepoolest kihutasid must lihtsalt mööda. Aga mõne aja möödudes sain ikka ühe naisega kaasa, kes - oh seda õnne - läks Pärnusse. Temaga oli meil isegi suhteliselt lõbus. Jagasime üksteisega oma surnud loomade kohtamise kogemusi, kuulasime Vanilla Ninjat ja olime niisama lahedad.

Pärnus sain Mati ja mingi kahtlase jorsiga kokku, läksime parki. Seal oli kind of lahe, mu reisist üle jäänud kommidel oli ka lööki. Õhtul sain isaga koju, plaanisin juukseid värvima hakata, aga selleni ei jõudnudki. Võtsin värvi isegi kaasa, aga vaevalt ma siin seda kasutan. Igatahes. Laupäeval olid kõik teised juba hommikul vara Saaremaale jee tõmmanud ja ma sain kodus üksi tsillida. See kaua ei kestnud, läksin taas linna taas Matiga tsillima. Kodust sain suht ruttu esimese auto peale, mis mööda läks. Paikuselt ronisin bussile. Seal oli naljakas see, et ma istusin juhuslikult hr Toomas F. Aru kõrvale ja hakkasin oma kaasa võetud Vikerkaart lugema. Natsa aja pärast panin tähele, et ta ka luges mingit raamatut. Nüüd see ei kõlanudki naljakalt, aga siis oli, ausalt. Eriti kuna ma pärast hetkeks tema noortekeskuse ees seisin ja seal mingit infolehte lugesin ja tema must mööda sinna sisse tormas. Tegelt ei olnud midagi erilist, ma ei tea isegi, miks ma sellest räägin.

Enivei linnas oli lahe. Isegi täitsa äge.

Ja kodus sain õhtul niii hästi süüa. Ja läksin kell 9 magama. Ei mäletagi, millal viimati nii juhtus. Eelneval ööl läksin kõigest 10st. Ja ma arvasin, et see on rekord. Igatahes magasin 13 tundi, mis oli väga värskendav. Siis vedelesin niisama ringi ja kui selgus, et autoga on mul lootust tee äärde saada alles 5 paiku, hakkasin jala astuma.

Esimesed pool tundi must muidugi ühtegi autot õiges suunas ei möödunud, Vaskrääma ju ikkagi. Aga siis sain mingite naljakate vanameeste auto peale, kes läksid mu pärast tiiruga Surju, et ma ikka maantee äärde välja saaksin. Kui kena. Sealt võttis mu mõne aja pärast peale üks saatuslik jorss. Ta oli üldse kahtlane. Alguses ütles mulle, et läheb Narva. Ma küll omaette mõtlesin, et seda teed kaudu minu arvates Narva ei saa, aga lipp talle pihku, pole minu asi. Mingi hetk siis hakkas irvitama mu üle, et jäingi uskuma, et ta päriselt Narva läheb. Tegelikult läks Apja või sinna kanti umbes. Ja hakkas siis mulle rääkima, et mis ma sealt Viljandi kaudu lähen, sealt saan veel linnapiiri ja mis jama siis kõik on ja pla pla. Et sealt Tõrva kaudu sõidab ikka palju rohkem autosid ja..appi kui loll ma endale praegu tundun, et seda uskuma jäin. :D Igatahes jah, pani ta mu siis mingis kohas maha, kust oli tema arvates jube hea auto peale saada, et ikka ristmik ja värki. Ristmik..tore küll, aga kõik autod keerasid sealt ristmikult ära ja minu poole ei tulnudki. Lõpuks sain siis ühe sõbraliku rekkamehe peale, kes mulle pikalt ja laialt seletas, kuidas sealt pärapõrgust minema saada, kuhu ma sattunud olin. Ta pani mu Abja-Paluoja vales otsas maha, kust ma pidin siis läbi asula kõndima, et uuesti hääletama hakata. Viskas veel nalja, et näe, mingi mees on seal ära väsind. Vedeles keegi kõnnitee peal tõesti. Hakkan siis mina sinnapoole minema. Ma olin teiselpool teed temast ja hästi ei näinud. Aga siis jooksis toast mingi ahastav naine välja ja siis veel üks vanamutt ja järsku hakkas sinna neid inimesi tulema. Siis panin tähele, et tüübi pea oli nagu...suht vereloigus. BLOOD EVERYWHERE!! Nad seal tegid tiire ta ümber ja ahastasid. Eriti haige oli see, et mingi päris vana naine seal üritas ühe teist meest veenda, et ta ikka selle mururiba lõpuni niidaks, mis tollel pooleks peaga mehel käsil oli olnud. No mida veel...sul on inimene lõhkise peaga tee peal maas ja sa muretsed muru pärast. Ma üritasin sellelt paanikas kambalt välja uurida, et kas keegi kiirabi kutsumise peale on mõelnud. Oh üllatust, polnudki. Ma siis kutsusin ise. Inimestel on üldiselt vist mingi teema sellega, et nad ei taha oma tühiste pooleks peadega kiirabi tüütama hakata ja pigem teevad niisama tiire ümber vigastatud inimese ja üritavad ta ninaverejooksu peatada. Neil on seal vist õnneks kohapeal mingi kiirabi olemas, kuna nad tulid päris ruttu kohale. Ma natuke veel vaatasin seal, aga siis nad hakkasid teda ümber pöörama ja see oli isegi mu jaoks juba liiga rõve. Asusin edasi kõmpima. Sellisest värgist rahunemiseks ostsin külapoest koolijäätise ja kalaküpsiseid. Ja siis ma kõnisin. Ja kõndisin. Kuni jõudsin mingi ringtee äärde. Seal passisin niii kaua. Liiklust oli seal niigi vähe, ja keegi ei tahtnud millegipärast seisma ka jääda. Enamik autojuhte vaatas mind nii, nagu nad poleks kunagi enne hääletajat näinud.

Mingi sõbralik vanapaar viis mu Karksi-Nuiani, kus nad üritasin mind mingile oma tuttavale pruudiks sebida, kuna ta ka võib-olla läheb Tartusse. Ei läinud. Õnneks. Kõmpisin ma läbi Karksi-Nuia ja viskasin pöidla üles.

Siis võttis mu peale üks mees, kes läks Tõrvasse. Irvitas veel mu üle, et ma seda teed pidi olin tulnud jne. Ja tal oli täiega naljakas kõnedefekt. Või siis oli see mingi muu teema. Igatahes tta tütles kiga ssõna kette ptäiesti klampi mmingi skaashääliku llisaks. Nii imelik oli kuulata teda. Tema pani mu kestet Tõrvat maha ja näitas suuna kätte. Mõned kildid pidin jälle jalutama ja siis hakkas kõige nõmedam passimine. Kaugemale ma ka ei tahtnud kõndida, kuna seal oleks autod aina kiiremalt must möödunud. Tol hetkel ma olin juba täiesti kindel, et jään pimeda peale ja pean öö kuskil kraavis veetma. Aga pärast pikka vahtimist tulid mu päästjad. Ja nad läksid Tartusse. Muidu olid ka kenad. Niisiis see kõik oli väga kurnav ja traumeeriv ja ma räägiks lähemalt, aga Maarit tahab juba pooleks peaga onust lugeda. Niisiis järgmise korrani.

Ma vist ikkagi oskan süüa teha

Jõudsin järeldusele, et mu Mallel on kõik vanaemade halvad omadused, aga ei ühtegi head. Very nice. Ja siis ma nägin täna, et tal on suuuur purk vaarikamoosi. Selline pannkoogiisu tuli. Kui kellelgi on üle moosi/seeni/muid maitsvaid asju purkides, siis võib kõik mulle saata. Suurima tänuga võtan vastu.

Ausalt öeldes ei olnud mul muud erilist öelda, kohusetundest lugejate ees seadsin sammud siiapoole. Võin siis juba rääkida, et ma vist lähen see nv ka Pärnusse ja läheksin hea meelega inimestega õue. *hinthint* Enivei, homme on mul itaalia keeles kontrolltöö ja plaanisin täna õhtul ilusti selle jaoks õppima hakata. Aga samas on mul homme enne seda tööd 4 tundi vaba aega. Miks valmistuda ette, kui on alati olemas viimane minut?

Ja eilse mälumängu vaimus hakkasin ma mõtlema lollakate inimeste peale. No on ju mingi selline teatud tüüp, kes lihtsalt kõigile närvidele käib. Tegelikult vist mitte kõigile, kuna neil on ka boyfriendid ja sõbrannad jms, aga äkki see on ka lihtsalt manipuleerimisoskus. Igatahes selle mõtlesin ma ennist süüa tehes välja, et vaevalt nad ise teavad, kuidas suurem osa rahvastikust neid välja ei kannata ja igal nendega koos veedetud hetkel surub endas alla vägivallatungi (or is it just me?). Ja tavaliselt ei lähe keegi neile seda näkku ka ütlema. Isegi kui läheb, siis ei pruugi kõnealune sellest aru saada või ta alateadvus blokeerib selle lihtsalt ära ja esitab teadvusele millegi muu (huumori?)pähe. Seega - võib see inimene olla ju igaüks meist. Me lihtsalt ei teaks seda. Kes mind tunneb, teab, et ega ma nii väga teiste inimeste puhul selle pärast muretsegi. Ikka me, me, me. Näiteks kui ma Tartusse hääletasin pühapäeval. Need inimesed seal autos...päriselt iga kord lihtsalt jäi vestlus vait, kui ma mingit nalja üritasin teha. Räägivad-räägivad, ma viskan repliigi vahele...vaikus. Ma võisin nende jaoks täpselt selline inimene olla. Kuna nad mu sõbrad polnud, ei üritanud nad oma põlastust ka varjata. Päris hirmutav mõte. Äkki olen mina ka selline manipuleeriv värdjas, kes oma lolli arvamust inimestele peale surub ja jääb rahule ainult siis, kui on saanud oma tahtmise? Või oled see äkki hoopis SINA?

Appi, mis jubedus mul siin kõige esimesena sulle näha on. Palun vabandust. Parandame selle vea.

Kuna mu nädalavahetuseplaan Elmarile külla minekust hävitati eos, kuna keegi otsustas neil ühikas läbu panna ja rohkem inimesi sinna ööbima ei lubatud, otsustasin hoopis Pärnusse minna. Tallinnas oleks kindlasti lahe olnud. Mitte et Pärnus ei olnud.

Too kord oli mu esimene kord nii pikka otsa hääletada. Selles mõttes oli ebahuvitav, et kohe suht esimese autoga sain otse Pärnu. Ja need olid veel kõigele lisaks sakslased. Ja ühel neist olid väga ilusad juuksed. Õnneks ta istus must piisavalt kaugel, et ma neid näppida ei saand. Oleks piinlikuks läinud.

Igatahes sain ma nendega rõõmsasti Pärnusse ja juhatasin veel teed Saaremaale ka. Küll ma seda juba tunnen. Olin lubanud empsile, et saan temaga kokku, aga ta polnud veel kohtumispaika jõudnud. Läksin siis kaltsukasse tuhnima. Ja seal tabas mind kui rusikas näkku maailma ilusaim püksipaar. Okei, see oli liialdus. Ilusad olid igatahes. Ja siis tuli emps ka, ma proovisin neid jalga (loe: keerutasin 5 min peegli ees), siis läksime pooleks tunniks õue, kuna siis pidi hakkama happy hour. Ehk siis sain need veel 30%-se soodustusega ka.

Ja siis ma tahtsin korra parki uurima minna, kas seal ehk kedagi toredat on. Oligi. Mati ja Kentu ja Gerda (kas ma unustasin kedagi mainida?) istusid, niisiis me liitusime nendega. Tegelt olime päris kaua seal, aga mul pole sellest midagi erilist rääkida. Sesmõttes et lahe oli. Emps jagas küpsist ja värki. Naerda sai ja värki. Ja ma lubasin Matile raamatut laenata, mida ma leida ei suuda. Kas ma sakin või ma sakin?

Igatahes kuna nad midagi huvitavat ei plaaninud, otsustasin ma käigu pealt ka Rebzi üle lasta (pidime pokkerit mängima minema). Tegelikult mul oli põhjus ka. Isiklik. Läksime siis Arxi emaga nende juurde maale. Seal oli isegi päris chill. Selline puhkuse moodi värk. Sain liha süüa ja puha. :D Ja pokkeriigatsust sain empsi ja Arxi peal rahuldada. Muidugi tegin neile ära, kuna emps mängis esimest korda ja Arx oli vist üldse täis, aga mängu võlu natuke ikka sain tunda.

Pidin järgmine hommik sealt minema saama, aga see kuidagi unustati ära ja nii veetsin ka suht terve laupäeva seal. Õhtul siis Allan viis mu ära ja õnneks ka koju, mitte ainult linna. Isa ja Liivit polnud, sain rahus üksi olla. See oli nii mõnus. Külmkapp oli banaane, jäätist ja muud head täis, telekast näitas Wolverine'i ja elu oli ilus. Sain päris voodis magada isegi.

Hommikul tuli ülejäänd pererahvas ka koju. + Laineli ja Joosep. Viimane on ikka üliarenenud mu arust. Vestab sellist juttu, et mul suu vajub lahti. Igatahes sõin kõhu täis ja lasin ennast isal teeotsa viia, kust tagasi hääletama hakata.

Sain suht ruttu auto peale, mingi vanapaar läks Valka. Keegi juttu muga rääkida ei tahtnud, mehel oli tegemist kiiruspiirangu jälgimisega ja naisel suu ammuli magamisega. Ma ei kurtnud. Viljandi ristis pandi mind maha, seal juba hääletas mingi teine piff. Kuna ta ka Tartu läks, seadsin ma ennast tema kõrvale maha istuma ja lasin tal meile auto hääletada. Läks ka päris ruttu. Saime autole, mis läks Tartusse, küll pausiga Viljandis, aga väike kookosekohuke oligi hea värskendus.

Tartusse jõudnud, hüppasin ma kodust läbi ja siis tegin jälle linna poole minekut. Risto niheles juba mitu tundi, tahtis kokku saada. Saime. Vahtisime pirol ja siis jõe ääres ja siis ma tahtsin veel poodi minna, aga see oli kinni, ja siis ma läksingi koju. Pirol olles veel saatsin Renale messi, et ta ka tuleks, aga ta ostsutas seda ignoreerida kuni praeguseni. Just helistas mulle. Aga õnneks ta poleks tulnud ka, kõik sai korda. Homme siis jälle kooli ja muud mul polnudki öelda. Tsau Joel.

2 mõtet

Esiteks.

Mul on jälle mingi haiglane crush vist. Niii vale inimene jälle. :D Aga noh, polegi ammu pettuda saand.

Teiseks.

Ma olen leidnud veel ühe ja päris hea põhjuse alla võtmiseks. Kui poes enda suuruses rinnahoidjaid vaatan, hakkab mul vastik ja ma ei taha seda uskuda. :D

Rohkem nagu ei olnudki.

Lisamärkus.

Lugesin just oma eelmise posti üle ja sain aru, et mul on vist mingi kompleks, mille tõttu ma tunnen pidevalt, et must kellelegi midagi kasu pole. Ja kui ongi, siis on see oi kui suur sündmus. 2 korda mainisin midagi sellist eelmises postis. Probleemi tunnistamine on pool selle lahendamisest, eks?

So long, Pampers!

Nüüd sai see tööots siis ka läbi ja kõik on jälle koolilainel. Vähemalt idee järgi. Ma suutsin viimaseks tööpäevaks ikka ka omale mingi haiguse sebida ja seal oli väga tüütu neid viimaseid tunde tiksuda. Aga vähemalt sain kasulik olla ja Mallile goldrexi tuua apteegist. Olen hea üürnik nüüd.

Täna ärgates oli täielik surma tunne peal. Nina tahtis pea küljest ära kukkuda. Palavik oli vist ka. Kraadiklaasi ju mul, vaesel tudengil, ei ole. Aga nii vana olen juba küll, et temperatuurimuutuse kehas ära tunnen. Kuna minust siis erilist väntajat polnud, läksin jala. Hakkasin veel ekstra varem minema, kuna esimene loeng oli eesti keel ja seal oli meil mingi töö plaanis. Tavalise traditsiooni järgi kuuluvad kodused ülesanded ikka loengueelsesse veerandtundi. Mõned harjutused olin suutnud õnneks juba eelmisel nädalal ära teha, nii et sain pigem lihtsalt vahtida seal. Esta töö oli väga lihtne. Ma sain ennast ka natuke kasulikuna tunda, kuna näitasin Liinale (kellel on muide üks ägedamaid perekonnanimesid, mis ma kuulnud olen) ta töös kõik ta vead ette, mis leidsin. Mõlemad saame suure tõenäosusega töö arvestatud ja kõik on hästi. See loeng oli meil muidu ka ülimalt tore. Irvitasime meie ühise vihavaenlase Astridi üle, kes lihtsalt pingutamatagi tekitab vähemalt minus tungiva soovi midagi ta suunas visata. Ma loodan, et me kunagi koos jooma ei satu. Ah ta niikuinii ei joogi. Vb tarkuse vett. :D Oi kui vaimukas ma olen.

Itaalia keeles oli mul üks kord vahele jäänud, kuna pidin neljapäeval töö jaoks koolitusel käima. Niisiis ma olin paljust ilma jäänud. Aga õnneks istus mu kõrvale Kadi sugulane Kristjan (Kasearu), kes polnud ka viimane kord kohal käinud, ja meil oli vähemalt lõbus. Mõlemad saime lollid olla.

Tagasiteel Ülikooli tänavale kohtasin ma Liisi ja Janikat, ühele kellest ma olin eile just olulisi nippe saksa keele tööks jaganud. Nii naljakas, kuidas täiega paljud endised klassikaaslased nüüd siis saksat õppima hakkavad. :P Sesmõttes et mul on muidugi ääretult hea meel, kui saan igast reegleid neile tutvustada, millest õpetajad pole rääkinudki. Igatahes siis ma nägin enne loengusse minekut veel Renat, jutustasime natuke sellest, et ta pole oma kassipoegadele ikka veel kodu leidnud. (btw, kas SINA ei taha omale kassi?) Jama teema. Ja siis ma läksin tekstianalüüsi surema. Ajusurm oli see tõepoolest täielikult. Ma olin muidugi vajalikud materjalid maha unustanud ja suurema osa ajast vahtisin tühja või nuuskasin nina. Nina on muide jube valus juba. Ja alles 2. päev seitsmest hakkab mööda saama.

Olin plaaninud kohe pärast kooli ennast koju ravima minna (loe: mitu filmi ootasid vaatamist), aga selle plaani suutsid neiud Ägedad ära rikkuda. Saime pirol kokku, ajasime mula, klappisime veini, ajasime mula. Väga mõnus oli. Ma olen õnnega koos, et nii ruttu normaalsed inimesed suutsin leida. Liina seal vahepeal osales mingis kampaanias ka, need suured papist kassiga pifid liikusid ringi seal ja otsisid ohverid. Ja siis oli seal mingi selline huvitav nähtus, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Vahepeal oleks lihtsalt tahtnud mendi kutsuda, kuna see oli väljakannatamatu, vahepeal oli lihtsalt naljakas. Ahhaa, olukorra mainiks ka ära. Mingi meeletu hulk alaealisi haardkoor punkareid hakkas sinna kogunema. Üle 14 mõni neist vaevalt oli.

Igatahes kui vein lahendatud sai, käisime vetsus ja siis kutsusin ma heast südamest neiud enda juurde ja pakkusin neile oma kokakunsti demonstreerida. Tegelikult ma ausalt ei võtnud südamesse, et nad mõlemad need praekartulid maitseainetega üle kallasid, kuna ma olen ju haige ja maitset tunnen väga vähesel määral. Igatahes mulle tundus, et nad olid rahul. Uuesti linna peale laaberdama ma nendega minna ei viitsind ja siin ma nüüd olen.

Hakkasin Fargot vaatama, aga selline blogi kirjutamise isu tuli peale. Nagu näha. Viimane kord, kui ma üheainsa päeva kohta nii palju kirjutasin, oli vist pärast Hiiumaad. Ja naljakas on see, et tegelikult polnud täna mingi erakordne päev. Võib-olla sellepärast oli, et ma viimati kolmapäeval koolis käisin ja lihtsalt igatsesin kõiki neid inimesi. Täitsa võimalik ju. Ja oi oi oi Triinu toob mulle homme Die Ärzte biograafia. Phm kui selle läbi loetud saan, võin rahus surra. Mulle ametlikult meeldib siin!

(Appi kui propagandalikult rõvepositiivne lõpp. Ma ei saa sellega leppida. Ilm on sitt. Punkt.)

jou

Pole jälle mitu päeva kirjutanud. Seekord üritan võimalikult palju meenutada. :P

Nii. Ükspäev me pidime oma kursaga pirole minema. Kuna vihma sadas, otsustasime me Maaritiga (st Maarit otsustas) minna Sandri ja tüüpide juurde. Neil oli palju liha. Ja viina. Oli isegi päris lahe. Aga pärast läksime me Illukasse, mille jaoks me ilmselgelt ei olnud konditsioonis. :D See oli nii masendav lihtsalt. Aga ega ma seda välja ei näidanud. Ei saa ju inimestes pettumust valmistada ise ajasime nad suure hurraaga sinna. Aga tegelikult ma ikkagi iga kord imestan, et miks ma raisk ronin nendesse klubidesse. Samas neil kordadel olen ma siiski normaalselt lõpetanud. Nii et...fucking shit:D

Eile käisime Renaga õlut joomas ja igast asju tegemas. Ja nahhui miks kõigil nii ilusad mehed on? Ma tahan ka. Tegelt ma ei soovi sellest õhtust lähemalt rääkida. Jube inimene olen.

Täna käisin tööl. Kuna eilsetelt seiklustelt jõudsin koju kuskil 5 paiku, magasin ma jõhkralt sisse. Nö ülemus helistas siis, kui ma juba kohal oleksin pidand olema. Kõriauguni pohmakas (vms, tegelt ma ju pohmakaid ei koge) tuiasin teele siis. Ja minu orienteerumist teades ei tohiks olla üllatus, et ma mingi hetk ülenurmest avastasin ennast ja bensukast suunda läksin pärima. Umbes viie kilomeetrise ringi tegin sisse. Normaalne ju. Aga see töö on hästi lahe. Saan suures tugitoolis chillida ja pallimeres mängida ja hiiglasliku täispuhutava koeraga pilti teha. Ja makstakse ka veel selle eest. Ma ei kurda.

Ja siiski ei viitsi rohkem meenutada. Ostsin šokolaadilõhnalise dušigeeli, kes mind nuusutaks?

nuuks

Kuidagi nii masendav tunne on peal. Kõige vastikumad tunded, mis olemas on : üksindus ja kadedus. Homme on kõik jälle hea.

Nädala ringvaade

See nädalavahetus jõudsin siis koju ka lõpuks. Ja juba ongi imelik Vaskräämat koduks nimetada. Valuuus. Igatahes. Käisime seenel täna. St isa ja Liivi käisid sennel, mina hoidsin metsas Albertit. Vahva oli muidugi üle pika aja näha teda, aga niiskes metsas on see muidugi tüütu.

Eilne hommik ja päev olid ka üpris huvitavad. Õhtul/öösel olime Ainoga otsustanud, et hülgame teatriskäigu pokkeri nimel. Niisiis mängisime. Mängisime terve öö. Või tegelikult umbes kella 4ni. Ja head inimesed, nagu nad on, lubasid Aino ja Willem mul nende juures ööbida. Olin ju autoga sinna saanud ja tagasi kõndimine tundus täiesti ületamatu katsumus. Magasin siis üle pika aja päris voodis kah. Hommikul 9 paiku helistas isa, et ta on nüüd teel Tartusse, et tuleb mu juurest läbi ja toob triikraua ja muud manti ja siis lähme Vaskrääma vb (ma polnud siis veel otsustanud). Mina räägin talle rahulikult, et olen Aino juures, tema võib järgi tulla, kui tahab. Isa aga oli ilmselgelt omandanud mingi kuulmispiiderluse ja süüdistas mind rääkimispiiderluse omandamises. Saatsin talle siis smsi aadressiga ja käskisin järgi tulla. Mu juurde jõudes avastas isa muuseas, et on oma rahakoti ära kaotanud. Enivei ma siis otsustasin ikkagi ära, et lähen temaga Pärnusse kaasa. Persse see teater, onju. Olingi juba permanentselt otsustanud purjus olemise kasuks.

Koju jõudnud, vahtisin mingi mitu tundi arvutis ja siis läksin Liiviga koos linna, et Ristoga kohtuda. Leppisin veel Tarvoga enne tagasitranspordi ka kokku.

Muuseas sain ma kodus olles aru, et olen oma eluga nii ametis olnud, et täiesti on ära ununenud teiste inimeste elu. Nt kui Tarvo mainis, et ta on mingis mate tunnis jms, siis mulle äkki koitis, et õige, ta on ju nüüd Sütevakas, gümnaasiumis, üldse koolis. See oli kõik kuidagi mööda läinud must. Nii palju oli küsida ja järgi pärida.

Igatahes linnas vahtisin mõned tunnid. Päris huvitav oli. Ütleks isegi, et meeldiv. Veendusin, et mõned inimesed, kellega mul pole olnud võimalust lähemalt tuttavaks saada, on tegelikult päris lahedad. Kes teab, see teab.

Tänane post tuli siis ajaliselt natuke sassis, aga nii ongi ehk huvitavam. Homme lähen tagasi, Janari peaks ka Tartusse tulema. Aga ta millegipärast kujutab omale ette, et ma olen kohe hommikul rivis seal teda vastu võtmas. Näis.

Tsau praegu.

Nüüd pole paar päeva saanud aega kirjutada. Need päevad on seega möödunud väga huvitavalt. Pikemalt peatuksin isiklikel põhjustel siiski vaid tänasel. Kuigi ma olen nüüd Zavoodis ka käinud, selle mainiks eelmiste päevade kohta ära.

Aga täna. Meil oli see mingi tutvumislabrakas Pirol. Eilse tõttu otsutasin ma täna absoluutselt mitte sentigi jookidele kulutada, seega jätsin rahakoti üldse koju. Miks ma enne selle peale pole tulnud? Freibier oli ikkagi onju, või tegelt pigem freiwein. Tõnu oli ennast ikka eriti kasti kaanind, me Liinaga pidime tal eest ära jooma ju. Tema enda heaolu huvides. Päriselt. Don't judge me!

Igatahes ma sain teada, kui uskumatult lahedaid ka kui uskumatult nõmedaid inimesi meie kursusel on. Kujuta ette sellist inimest, kes ütleb uhkelt, et tal pole midagi pealiskaudsete inimeste vastu. Ise on selline mimm, et anna olla. Ei noh, lipp talle pihku, kõigiga ei saagi hästi läbi saada.

Muidu on ka elu praegu väga huvitav, sellepärast ma siia palju ei jõua. Nii palju alkoholi, nii vähe aega.

Kõik on kuidagi nii hästi

Väikesed asjad teevad elu ikka palju ilusamaks. Järgneb nimekiri, mis kõik hästi on.

* Ma sain piimakannu. Finally! Noh, tegelt ostsin, aga siiski. Poest leidmine on juba omaette saavutus.

* Ma leidsin lõpuks ühe ilusa suure Konsumi. Sealt sain piimakannu ka.

* Mu rühmas on vähemalt üks inimene, kes mulle päriselt päriselt meeldib. Ja ta on veel kena mu vastu!:) Triin, kui sa seda loed, siis tunne end puudutatuna.

* Ostsin kookoselõhnalisi viirukeid, tuba lõhnab niii hästi.

* Võtsin kokku julguse proovida Erle superspecial Jamie Oliveri panni. See on uskumatult hea. Ainus, mis vaja on üldse.

* Pesin esimest korda pesu uues elamises. Nüüd ma nagu päriselt elan siin.

* Käisin raamatukogus ja sain oma esimese õpiku sealt. See on nii suur raamatukogu :O Aga kõik inimesed olid nii abivalmid ja vastasid mu lollidele küsimustele nagu "Kuidas ma siit välja saan?" jms väga viisakalt ja sõbralikult.

* Asusin lõpuks raamaturiiuli kallale. King on siiski esimene.

Võib-olla on mul lihtsalt sellepärast nii hea olla, et täna sõin phm üle nädala aja mingisugustki lihatoodet:D Ah õige, eile Aino juures ka. Aga no siiski. Ootan siis huviga, millal asi perse hakkab kiskuma.

Adios.

Aino ja Willemi juures oli nii tore! :) Ma ei saanud isegi pokkeris pähe. Iz nice. Ja homme ma lähen toidupoodi, sest vanaisa saadab raha. Nii põnev. Minu jaoks on. Oi mis ma kõik ostan. :D

Ma tahaksin pakse kardinaid, et valgus hommikul tuppa ei paistaks.

It's all about disco

Eile käisime siis Maariti ja Anetiga Tallinna kõige kuumemas klubis Illusioon. Tõepoolest päris kuum oli. Või noh, minu kui tulihingelise ööklubide fänni süda puhkas nendel seintel ja toolidel. Muusika oli...noh, nagu ta oli. Mingi hip-hopi õhtu oli seal. Ma tean kedagi, kellele see meeldind oleks. Aga meie kolm need ei olnud. Igatahes saime selle põgusa klubikülastuse eest mina ja Anett tasuta ujumisprillid ja superseksika tulemasina. Anett unustas tegelt prillid võtta. Aga sellega oli õhtu korda läinud. Läksime veel Maariti juurest läbi ning siis tahtis Anett veel täiega kuhugi laaberdama minna. Ma teadsin soovitada seda kohta, kus Aino ja kamp eelmine öö käinud olid. Ise ma ei käinud muidugi. Selgus, et see on selline koht, kus olulisem on ikka seltskonna olemasolu, mitte koht ise. Ja kuna meil tol õhtul vastassoost saatjaskond ülde puudus, oligi natuke igav ja otsustasime minna oma teed.

Täna hommikul sain teada, et Kairi oli täis peaga autoga üle katuse käinud. Vägaväga jube.

Plaanisin täna koristada, aga avastasin just facebookist pokkeri. Näis.

Ei saa vältida vältimatut.

Jep, ma tegin facebooki omale. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eile oli CT-s pidu meil ju. Pidime enne Maariti juures kokku saama, mina lootsin, et kaartide mängimiseks. Jubedalt sadas vihma, niisiis Aino kuidagi rääkis Willemi ära, et ta viib meid Määru juurde. 3 korda võid arvata, kas nad jäid veerand tundi hiljaks või mitte. Noh, tegelikult vahet pole. Pidu oli keskmisest meeldivam, kuna imekombel ei joonudki ma ennast kasti ja laua alla ja leti peale ja kuhu iganes veel, nagu kombeks on. Pildistasime mõningaid huvitava alatooniga pilte ja hõõrusime niisama. Tegelt ei hõõrunud. Teised hõõrusid. Kuskil 4 ajal jõudsin koju.

Täna pole kooli ega midagi. Vaatan filme ja loen. Mingi hetk äkki koristan ka. Vaatasin Jesus Campi ja BASEketballi ära, nüüd näis, mis järgmiseks tuleb. Ja siis ma lõhkusin veel Erle vihmavarju ära, nii sitt tunne on.

Hakkab pihta vaikselt

Kui hakkan tänasele päevale mõtlema, tundub see kui vähemalt kaks päeva. Nii palju on toimunud. Hommikul kell 10 oli mul esimene seminar, konversatsioon. Hakkasin loomulikult liiga vara minema ja kui selgus, et see aine algab alati poolest, oli ootamist veel rohkem. Tund iseenesest oli väga lõbus, sain teise rühma inimestega ka tuttavaks. Mõnes mõttes tahaks selles grupis isegi olla. Seal on Liina, üks piff, kes minu moodi välja näeb. Tal on küll suuremad tissid, aga see-eest kõveramad hambad. Siis seal on veel Tõnu, siis veel üks tüüp, keda ma tean, siis üks Renee, kes on Jüri tuttav (Jürist räägin hiljem). Näis. Praegu pole veel midagi otsustatud. Kuigi ilmselt jään A-teamile truuks.

Pärast seda tundi läksin natuke Tartut avastama, kuna selgus, et kaks vahepealset loengut pidid ära jääma. Nii palju siis minu hommikust õhtuni täisplaanitud päevast. Igatahes avastasin kaltsukaid ja soetasin mõned väga ägedad hilbud naeruväärsete hindadega. Siis tulin koju. Loeng pidi alles kell 2 olema. Tegin omale ilge hunniku kruubiputru, päris hästi tuli välja isegi. Suurema osa muidugi panin külmkappi homset ootama.

Siis läksin järgmisesse loengusse. Esimene päris loeng. Tee peal nägin Ainot. Euroopa muinaskultuurides oli siis seal juttu. St tunniplaani järgi. Tegelikult on lektor arheoloog ja esimesed loengud kujutavad endast sissejuhatust arheoloogiasse. Paljud hullult kirjutasid kõik üles, mis kuulsid, enamik oli msnis ja ühte piffi nägin isegi farmville'i mängimas. See oli suht massiloeng siis. Magama jäin seal ainult kaks korda. Pärast nägin veel Liisi, Kristiinat ja Janikat.

Siis läksin uuesti koju.

Kutsusin Maariti enda juurde filmiõhtule, mõne tunni möödudes ta tuligi. Natuke aega jõudsime telekat vaadata, kui Määru sai kõne Jürilt, kes kutsus välja teda. Osava suhtekorraldajana sebis Maarit muidugi minu ka kaasa. Hakkasime paaniliselt sättima ennast, vaatasime umbes viiendiku Kickassist ära ja asusime teele. Nii palju siis filmiõhtust. Amityville'i õudust ma vaatan täna ikkagi ise. Üksii. Buhuuu.

Jüri muide on üks steffi töötaja, kes on Janari koopia. Päris lahe. Igatsesingi teda.

Läksime siis mingisse kohta, mis osutus Tiigi tänava ühikaks. Tüübid jõid seal, ajasid möla, me Maaritiga phm istusime nurgas ja vaatasime pealt. Pole nagu midagi erilist rääkida. Mingi hetk saabus sinna üks naeruväärselt kena noormees. Me ei suhelnud. Siis me phm läksime minema, natuke aega käisime koos, siis lahkusin ma Maaritist ja teistest ning suundusin Jüri ja ühe tüübiga, kelle nime ma ei mäleta, Tähtvere poole. Jüri arvas, et me elame suht samas kandis, kuid ta on Tähtvere tänaval ja ma lihtsalt seal kandis kuskil. Niisiis läksid meie teed lahku.

Ja siin ma nüüd olen. Lähen vaatan telekat, kui sealt midagi ei tule, vaatan Amityville'i blabla ära.

Head aega.

Kas see on mingi huumor?

Vaatasin lähemalt ühte ainet nimega "Euroopa muinaskultuurid." Seal on kohustusliku kirjanduse alla märgitud, et ÕIS-is üleval olevad õppematerjalid. Valin suvaliselt ühe (noh, mitte just väga suvalt, viikingid:D) ja mida ma näen. Pildid. What is this?

Unustasin ühte väga tähtsat asja öelda!

Ma nägin strippar Markot! 2 korda! (Kas ta käib c-ga?)

Mis see nüüd olema pidi?

Nii palju siis esimesest koolipäevast. Jõudsin kohale, istusin Tõnu kõrvale maha (mul oli vist meelest läinud, et meil erinevad rühmad on), rääkisime mu tühjast rattakummist ja muudest huvitavatest asjadest. Siis ma sain talt teada, et tegelt ma oleks pidand eelmises loengus ka olema. Kuna ma olen ju A-rühm. Siis tuli meelde, et tõepoolest, ma olen A-rühm ja tema B. Mis ma selles ruumis teen? Minu loeng pidi kõrvalklassis olema. Tegelt seminar. Igatahes lahkusin temast ja koridoris selgus, et meie rühma õpetaja ei tulegi kohale. Jee. Kõik olid nii õnnelikud, et jube lahe, jääb ära. Miks see mulle ei meeldind?

Igatahes käisin täna esimest korda rattaga. Minna on lahe. Lükkad kodust hoo sissse ja veered ülikooli ette välja phm:D Aga tagasi tulla. Oi oi. Esimese käiguga, kuid siiski väntasin ribadeks ennast.

Kuna kooli polnud, sain Tartut avastada natuke. Käisin Kaubamajas ja vanas Kaubamajas ja Taskus ja Rimis ja ostsin täiesti hädavajalikke mõttetuid asju. Nõudepesuvahendit, nõudepesunuustikuid, seebialuse, maitseaineid. Arva ära, milliseid neist kohustas mind ostma Mall ja mille peale tulin ise?

Ma peaksin omale mingi tulude ja kulude tabeli tegema. Siis järgmine kuu saan ennustada juba, mis kuupäeval nälgima hakkan.

Täna on mul tööintervjuu kell 7 veel. Ei tahaa.

It's starting

Käisin siis täna isegi aktusel. Aga enne seda pidin hommikul 20 minutit ootama, et vannituppa pääseda. Vanapaar oli täna arsti juures käinud, see oli nende vabandus enda pesemiseks:D Ah jaa, ja siis ma sain teada, et pean vannitoa seinad ära kuivatama pärast seal pesemist. Ja Joel arvas, et nii asjad käivadki. Tõepoolest.

Aktusel sain ennast targana tunda. Gaudeamus oli peas. Kohtasime aktusel ja linna peal palju Sütevakalasi ja muidu tuttavaid. Kunagist bestikat Astit nägin ka, aga me ei jõudnud rääkida. Huvitav, mida ta õpib..

Esimese edusammuna hommikul suutsin ma telefoni koju unustada. Vahepeal käisime Maaritiga koos selle järel. Ta tuli kaasa, kuna ma lubasin siis temaga ta aktusele minna. Minu infotundi jäime hiljaks, sest -oh üllatust- ma ei orienteeru. Aga hea meel oli infotunni palju tuttavaid nägusid näha. Kahjuks küll rohkem õppejõudude poole pealt, aga 2 poissi olid olümpiaadi ajast tuttavad. Tõnuga me saime päris hästi läbi isegi, ta oli lahe. Aga meid oli eraldi gruppidesse pandud. Tough luck. Tuleb uusi sõpru leida.

Voodit mul jätkuvalt pole. Isa ja Liivi käisid otsimas (jube armas neist onju), aga kõik poed on tühjaks ostetud. Sain täispuhutava madratsi vähemalt. See tundub täitsa normaalne. Võtab vähe ruumi ka.

Saime koolist mingi kotitäie igasugust pahna. Vähemalt sain uue poekoti ka hea omale. Käisin esimest korda siin ise poes. Ostsin mune ja määrdejuustu. Sain omale normaalset toitu teha- makarone munaga. Noh, selle normaalsus on kaheldav, aga parem ikka kui leiba närida. Mida ma ka tegin. Maaritist on kahju, ta ei viitsi omale süüa teha midagi normaalset ja toitub mingitest instant mealidest ja muust pseudotoidust. Me teeme sulle kokandusmotivatsioonikursuse veel! Vahi, mis sõna välja mõtlesin.

Homme hakkavad kohustuslikud loengud (kuhu ma tegelt minema ei pea) mul alles kell 2. Ja Müügipartnerisse lähen pärast kooli intervjuule. Katsun homme rattaga minna. Mitme maja vahel on vaja liikuda ja äkki jõuan pärast kooli ja enne vestlust kodus ka ära käia.

Üldiselt tunnen ennast hästi. Loodetavasti saan kursakaaslastega natuke lähemalt tuttavaks. Tadaa.

Ma vist hakkangi lühemaid ja sisutumaid asju nüüd kirjutama, aga see vajab mainimist. Mu esimene idüllitunne. Kuulan üle pika aja Ärztet ja joon esimese tassi enda uues kodus keedetud teed. Oehhhh.

Ma olen sattunud Tartusse

Siin on nii tore. Ilmselt oleks see post natuke teistmoodi meelestatud, kui mul poleks Erle turbointernetti. See on nii tore. Ma lähen homme ikkagi päris avaaktusele ka.

Täna käisime Aino ja Willemi ja Määruga tivolis ja niisama linna avastamas ja mäkis:D Need olid viimased lapsepõlve lollused.

Ma tegelt ei suuda praegu rohkem kirjutada, siin on nii huvitav.

Mul on selline tunne, nagu ma oleks jõhkralt peksa saanud vms. Väga huvitav. Kogu keha on täis täiesti suvalisi kohti, mis valutavad. Mitte nagu mingi lihasvalu või selline, vaid pindmised kahjustused. Üks sõrm ja üks varvas oleks justkui kriimustatud, samas näha midagi ei ole. Käsivarte pealt on kogu nahk hästi tundlik ja valus. Kõhu peal on üks koht, kus oleks justkui mingi nõel vms see kogu aeg, nii valutab. Tõepoolest väga huvitav.

With no power comes no responsibility.

Aaaaawesome

Janika siin ükspäev tuletas mulle meelde, et meil on ju Draama festivali kaelakaardid soolas. Nüüd hakkasin ise ka asja uurima ja mind tabas suur elevus:D See on nii kohutavalt äge värk ju. Ja veel eriti, kui me niigi Tartus oleme ja ei pea selles sitases Staresti hotellis magama. Ühesõnaga wheeee! Ehk saab see aasta "Pea vahetust" ka tasuta vaatama. Ma tahan. Järelikult saab.

Aa ja eriti hea uudis on see, et festival hakkab juba reedel peale ju. How cool is that?

Nagu lubatud, Hiiumaa

Läksime perega esmaspäeval Eesti suuruselt teise saare peale. Kas teadsite, et Hiiumaa on Eesti suuruselt teine saar? Päriselt, ma ühe turismilipaka pealt lugesin. Nüüd olen teadmise võrra rikkam.

Niisiis. Rohuküla sadam on ülimalt hitech, aga wifit seal pole. No mis see olgu? Kohvikus müüs mingi tädi, kes eesti keelt ei osanud. Seinakontakte seal ka polnud. Aga siis saime lõpuks laeva peale. Mild improvements, elektrit seal seinast sai, küll aga polnud jällegi wifit. Võiks ju eeldada, et pooleteisetunnise sõidu peal võivad kliendid vahepeal reidis käia. Vaatasime Kickassi ja sõime burksi friikartulitega. See oli kusjuures tõeliselt rõve burks.

Kas teadsite, et Hiiumaal on Selver? Mina ei teadnud. Muuseas see oli mu esmakordne visiit antud saarele. Ja edasi läks me reis. Kui aus olla, siis on mul vahepeal tegevuste järjekord meelest ära läinud. Igatahes me käisime Hiiumaa muuseumis, kuhu saime tasuta, kuna isal on mingi sõber seal direktor. Vedas, sest muidu oleks minemata jäänud. Pilet oli tervelt mingi 15 eeku vms. See sõber tal, tal oli selline huvitav komme, et ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis ja noh saate aru küll. Rääkis mingi huvitava loo sellest, kuidas mingi satanist oli seal Hiiumaal mingi kiriku põlema pannud. Jutt oli tegelt millestki muust, aga ainult see jäi meelde. Ja siis isa hakkas vaimutsema, kui ma arvasin, et kõik satanistid ei ole üldse sellised ja neist on ühiskonnale vale mulje jäänud ja osad on üldse mingid wannabed jne. Ta sai kurjaks selle peale. Mul oli naljakas.

Igatahes seda ma ei mäleta, kuhu me muuseumist edasi läksime, aga ühel hetkel ütles Elmar, et auto tagakumm viliseb naljakalt. Isa ei teind välja. Ja siis oligi kumm tühi. Ja tuli välja, et meil polnud autos üldse normaalset tungrauda. Mingi selline oli, et auto tuli phm oma jõuga üles vinnata. Või ma ei tea, ma eriti ei viitsinud seal uurida, Elmaril persevahe paistis ta Relika skinny jeanside seest. Selleks võiks ikka skinny ka olla, kui selliseid riideid kanda tahad. Igatahes me Liiviga läksime mingit heinaküüni vms uurima. Seal oli jänese muumia maas, niisiis sinna me ööbima ei jäänud. Suure pingutusega said nad kummi ka vahetatud ja sõit võis jätkata.

Vahepeal oli pimedaks läinud, niisiis suundusime kohe ööbimiskoha poole. Olime mingi rmk metsaonni vms mõelnud võtta omale. Õnneks seal polnud kedagi ees. Samuti mitte puid. Iseenesest oli seal lubatud, et on puud. Ma tahan oma faking puid! Ühesõnaga puid polnud. Oli külm. Tegime instant grilli peal grillvorste ja jäime magama. Mina tahtsin veel ujuma minna, aga pimedas oleks see halvasti lõppenud, nagu järgmine päev õppisime. Magada mina ei saanud, kuna isa norskas nagu traktorimootor. Phm olin lihtsalt selili maas kogu öö. Vahepeal tahtis nutt peale tulla. Nii jube väsinud, aga lihtsalt ei saanud uinuda. Vahepeal keset ööd tuli mingi mees majakesse sisse ja hakkas röökima, et kas seal inimesi ka on. Tuleb välja, et oli. Niisiis tol ööl magasin ma 2 tundi, pärast isa ärkamist hommikul. Otsustasin, et järgmine öö magan kas õues või selle katusealuse peal, kus Elmar.

Järgmine päev lasime autol kummi ära parandada, muuseas pandi kõik kummid vist uued. Ma pole päris kindel, et viitsinud vahtida seal. Sõit võis jätkata. Käisime villamuuseumis, kust ma sain supernunnud käpikud. Muidu oli see mõttetu. Ausalt. See oli rohkem vabrik kui muuseum. Ei toimunud suurt midagi. Hiiumaal on jube palju Konsumeid muide. Aga see on päris lahe pood. Otsin Tartus ka mõne üles ja ainult seal hakkangi käima.

Siis me külastasime veel Kõpu tuletorni ja teine oli Tahkunas vist. Nende otsa ronisime, see oli äge. Ja seal kuskil oli see Estonia mälestusmärk, mis on õnnetuse toimumispaigale kõige lähemal. Isa tahtis hiilata ja küsis, et mille poolest see eriline on teiste Estonia nende värkidega võrreldes. Ma polnud kunagi kuulnud midagi sellest ja täiesti lampi pakkusin kohe õige vastuse. Olen lahe.

Rohkem mulle meelde ei tule, kus me käisime, niisiis läksime tagasi ööbimiskohta. Sinnasamasse, kus eelmine öö. Puid ei olnud ikka veel. Isa helistas mingile numbrile, mis seal kirjas oli. Küsis, et kus meie faking puud on. Ma tahan puid!! Onu ütles, et äkki nad toovadki, täna pidi puudeveoring nkn olema. Me kõik mõtlesime, et yeah right, kell on 8 juba. Aga ennäe imet, onu tuligi ja tõi puid. Me saime puid. Ah jaa, meres käisime ujumas ka lõpuks. Väga jõhkralt ägedad lained olid. Aga põhi oli valus, kivine. Sel ööl magasin maja katusealuses pööningulaadses kohas. Oi kui hästi magasin. Külm oli, aga vähemalt vaikne.

Hommikul pidime varakult minema hakkama, sest isal oli Haapsalus mingi töövärk. Haapsalus, for real. Seal on inimesi ka, kujuta ette. Busse sealt näiteks regulaarselt ei käi. Meie Elmariga läksime siis häälega koju. Pandi meid linnapiiris maha ja seal vahtisime. Kõik autod paistsid keeravat ära hoopis mujale. Umbes 15 mindi pärast saime mingi kaubiku peale, mis hästi natuke edasi viis meid. Sealt saime suht ruttu järgmisele furgoonile, kus olid mingid Kaitseliidu mehed. Elmar ütles, et aint kaitseliitlatel on digilaik. Ju on siis. Need onud ka eriti kaugele ei viinud. Ja siis hakkas peale täielik õudus. Jep, dramatiseerin üle, aga tüütu oli küll. Üle tunni aja passisime selle koha peal. Kõik läksid jälle hoopis Martnasse ja ei võtnud meid peale. Mingi hetk otsustasime kõndima hakata. Lihtsalt ei viitsinud selles kohas olla enam. Ja siis suht kohe saimegi peale. Ja oh rõõmu, see auto läks Pärnusse. Mina jäin vahepeal magama autos ja libisesin küünarnukiga aknalüliti peale. See oli hea äratus. Autoomanikud vaatasid mind nagu mingit väärakat. Vihma sadas ka.

Ja siis me jõudsime pärnusse ja tegime seda, millest võib lugeda eelmisest postitusest.

Appi kui pikk see nüüd oli. Aga palju õnne, läbi sai.

Forgive me father, for I have sinned

Tere, kallid kuulajad. Tänaseks meelelahutuseks soovin esitada luuletuse, mille on kirjutanud eilsest õhtust inspireerituna Mina Ise. Luuletuse pealkiri on "Enam ei joo".

Vastik vastik vastik vastik

Vastik vastik vastik vastik

Mõista kuidas tahad

Vastik vastik

Olen mina

Praegu ei ole Elmar veel ärganud, niisiis saan ma veel elada ilma selleta, et keegi mu peale karjuks ja meelde tuletaks, kui vastik ma olen, ja et ei ole juua vaja, kui juua ei oska. Viimast ütleb küll enamasti Mina Ise. Mäluaugust tingituna ma eilsest rohkem ei kirjuta. Järgmine post on Hiiumaa ainetel.

Rage

Elmar on täielik lohh ikka. Saabun mina koju just praegu, tema mängib minu arvutis pokkerit raisk. Täielik lohh. Ja siis möliseb minuga veel, et ta ära ajan. Idioooot.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, et enam ma ei ole üldse vihane nende inimeste peale, kes pimedas helkurita maanteede ääres jõlguvad. Ilmselt kuna ma olen üks neist nüüd. Ja täiesti kogemata. Päeval välja tulles ei olnud mul üldse plaanis, et keegi mind peale ei võta ja et üldse nii vara pimedaks läheb. Igatahes sattusin ma nii muuseas ühe auto peale neiu Ressariga. Nii lahe.

Midagi passiiv-agressiivset selle kohta, et mul täna linnas lahe oli, ma kirjutada ei viitsi, võin otse ka öelda.

Homme tahab Rasmus oma ehteid kätte saada ja Risto tahab ka midagi. Näis, kas viitsib.

Riverstars

See vajab mainimist:D

Mingi vend arvas, et on jube äge, surub mu all ini. Mul oli juhuslikult AA ja tal 23. Flopist tuli talle 2, ma olin veel täitsa rahulik. Turnist tuli 3 ka, juba läks jubedaks, aga siis - üllatus-üllatus- tuli riverist mu äss ka ära. Success. :)

Leidsin sahvrit koristades päris ägedaid asju. Ühe vana taskuvideomängu (?), ma tõesti ei tea, kuidas neid nimetatakse, aga palju mälestusi on sellega seotud küll. Mingi jalgpalliteema on, aga ma pean uuesti meelde tuletama, kuidas see üldse käis. Seni pole veel viitsinud.

Siis ma leidsin veel kaelapadja, mis on väga praktiline, eksju. Ja siis veel vanu fotosid. Naljakas on vaadata mingit 1. klassi rahvatantsu rühma pilti, enamik inimesi sealt pealt oleksid orksis või kuskil kohe märgistatavad, aga ma pole neid ligi 5 a näinud.

Laupäeval tuleb külla vanaisa. See kohtumine on mu tuleviku seisukohalt väga oluline, kuna ta olevat mõista andnud, et on huvitatud mu õpingute rahalisest toetamisest. Very nice.

Varsti lähen Tarvo juurde ja näitan talle ka Kickassi, ikka päris hea film oli.

Miks peab see nii olema, et mida lähemale Pärnust lahkumine tuleb, seda rohkem tekib põhjuseid, mis teevad selle ainult raskemaks? Ma ei ole nõus sellise värgiga. Mitte et see midagi parandaks. Aga lihtsalt, et oleks välja öeldud.

Nüüd pole enam und ja kõht on ka täis, tunne on palju parem. Kõik läks paremini, kui kartsin.

Täna võtame vist mingi suuremat sorti koristusaktsiooni ette. Aa, ja eile öösel ma täiega ownisin pokkeris:D Mängulise poole pealt. Raha peale muidugi mäng ei käinud, aga ikkagi. Kaart täiega lippas ja niisama oli ka täielik masteri tunne peal:D

Õhtul vaatame Elmariga Kickassi ja siis mul on vaja veel paar asja selgeks rääkida. Võib-olla.

Mainiks veel ära, et jube tahtmine on eilse posti ülemine ots ära kustutada:D Aga kahjuks ma ei pea seda õigeks. Jubeda retardi mulje jätab, kui nüüd lugeda. Aga ju olin siis sellises olekus eile.

kulnde kuu

Täi es ti pers ses. Väga kaua pole ennast nii sitasti tundnud. Üldse niimoodi. Kas see tunne mu kõhus on magamatusest, näljast või millestki muust? Igatahes ma loodan, et kõik saab korda ja pole nii hull, kui ma omale ette kujutan. Ainult halb see tunne ka pole. Kaks ekstreemi vahelduvad väga kiiresti.

Igatahes ma tahtsin tänasest päevast ka rääkida, mis oli mõneti huvitav. Kell pool 9 hakkasin Sindist koju väntama, selline tunne oli, et ratta kummid on tühjad. Mitte ei läinud edasi. Kontrollisin korduvalt, täitsa täis olid. Ilmselt siis magamatusest või stressist vms olin väga kurnatud. Muide, ma avastasin juba eile, et Sindi pole üldse nii kaugel, kui ma mäletasin. Kui jätta välja veel need üleliigsed tiirutamised õige koha otsinguil, on ikka väga väike maa. Niisiis. Jõudsin mina umbes tund aega hiljem koju. Nii kui arvuti taha olin istunud, paistis silmanurgast mulle lipik, mille peal oli kirjas, et mul on täna kell 14.20 töötukassas konsultatsioon vms. Ajee. Õnneks läks Liivi Albertiga Paikusele arsti juurde ja ma sain nendega Paikusele. Palju varem kui vaja.

Sõisin linna, põnev põnev. Käisin raamatukogus, lugesin koomikseid, helistasin Ristole, ta ei võtnud vastu, jalutasin linna, nägin Ristot, käisime rannas, nägime Märti, läksime koos töötukassasse, mina lõpetasin oma töötuse ära, läksime brackmani, Märt läks ära, me hakkasime pokkerit mängima, tulid Matiko ja Kaja, me mängisime pokkerit edasi ja plärasime niisama, Mati ja Kaja läksid ära, tulid Elmar ja Mirell, mängisime neljakesi pokkerit, mina sain Risto käest pähe (kurb päev), hakkas vihma sadama, olime puu all, Elmar ja Mirell lahkusid, me vahtisime niisama edasi, läksime Ritale külla, Risto saatis mu bussile, ootasin Paikusel isa pool tundi, vsjo. Siin ma olen. Rebz tegi blogi. See on lahe.

Kenad sõbrad mul.

Taaskord sai kinnitust fakt, et siin elus ei saa loota mitte kellegi peale peale iseenda.

Tänks Kairi.

bljaaaa

sittagi pole väntand ja juba kodus:D on tänane moto. just tänane, mitte eilne. Pühapäevane. Kell on 3:31. Nii kena et mul selline kuri vend on, kes sunnib mind öösel linnast ära tulema nii meeldivast seltskonnast. Muidu olekski jäänd sinna ja ei tea kus ja ei tea kuidas lõpetanud. Vahepealne väike õlunaad ja hirm kaaskodaniku uppumissurma ees tegid asja ilmselt veel väärtuslikumaks. Appi kui imelikke inimesi on olemas. Kõigekõige paremas mõttes muidugi.

Ja tänaöine sõit oli üks ekstreemsemaid kogu mu elus. Suurem osa sellest lihtsalt kottpimedas, mälu järgi. "Elmar, kus sa oled? Karju, kui sa aeglustad!". Kogu aeg. Vahepeal nägime langevat tähte. Mina soovisin, et ma oma süütusest enne ülikooli lahti saaks, ja Elmar soovis, et ma luksumise lõpetaks. Kuna mõlemad on nüüd välja öeldud, siis ei peaks kumbki täide minema. Aga luksumine on lakanud. Igatahes. Kodu juures metsateel (kes teab, see teab) oli sõit kõige hullem. Ühe korra sõitsin võssa ja teise korra peaaegu kraavi. Siiski oli kõik väga tore. Homme ehk räägin edasi. Jube uni on. Ja ma olin kindel, et täna ei joo.

We are the music makers, and we are the dreamers of dreams

-Väike erutatud hipi

jou

Tänane ipäev oli kohutav. Tööinimese elu maitsta soovides olin nõus Liivit aitama ja koostama IRL-i Pärnu piirkonna meililisti. Oli karm. Kell 2 alustasin ka kell 9 lõpetasin. Vahepeal tegin tunniajase pausi, Simpsonid ja Family guy ikkagi ju. Väga jõhker siis põhimõtteliselt. Eriti veel sellepärast, et Elmar ja Tarvo tulid just linnast tagasi ja rääkisid, kui äge neil oli ja mis ägedaid inimesi nad kohtasid. Sain nimekirja igast bändidest ja filmidest ja režissööridest, kes pidavat head olema. Nii kena, et keegi viitsib.

Küll aga olid ägedad eilne ja üleeilne päev. Üksikasjalikult ei viitsi rääkida, aga Aino ja Willemi ühikas käisime, mis oli kohutavalt ära lagastatud. Ja mina sain Janari käest pokkeris pähe. Ja siis ma chillisin Kairiga päris kaua. Sai kuulda nii mõndagi, mida iga päev ei kuule. Inimhingedest ja milleks kõigeks nad võimelised on. Ja kui lihtsalt mõni võib oma sõpradele selja keerata. Ja ma ostsin suitsu! Ise. :D Uu esmakordne kogemus. Kairile muidugi, ei tasu valesti aru saada.

Pühapäeval on klassikokkutulek. Loodetavasti jõuab Kairi ikka minu juurde kohale ka. Silda ju pole, tuleb metsasihte mööda matkata. Saab hakkama. See saab vist päris lõbus olema. Näis, kes kui põhja ennast joonud on ja muudki huvitavat. Kõigi edasised plaanid ja nii. Tõesti huvitab kusjuures. Ise ka imestan. Mingi aeg, kui nad üritasid seda kokkutuleku asja ajada, ei huvitanud mind mitte kellegi elu absoluutselt. Ei tahtnud kedagi neist näha, välja arvatud muidugi need, kellega niigi kokku puutun. Aga nüüd on juba isegi hea meel. Mõnda pole konkreetselt mitu aastat näinud.

Ja siis esmaspäeval...oh, eks näis:D

nom

Täna oli juuksuripäev. Elmaril pügasin küljed ära, Janarile tegin jälle üle pika aja harja ja sain oma undercuti ka lühemaks. Ja siis me sõitsime karjääri ja olime seal mingi suht terve ülejäänd päeva.

See auditüüp on ikka päris järjekindel. Ma ei saa üldse aru, miks mingid ossid üldse minusugustest huvituvad. Ja veel eriti pärast seda, kui on selgeks saanud, et meil ei ole absoluutselt mitte midagi ühist ning meie IQ-de vahe on ka juba siitmaalt nähtavalt päris suur.

Homme lähme Aino ja Willemi ja Janariga Tartusse. Loodetavasti on äge. Teoorias peaks olema. :P Pokker ikkagi ju. :D

Damn I'm good.

Plaan läks läbi. Tulemused peaks saabuma nädala jooksul. Fucking with the system is fun:)

09.09.09 09:09

Kas sina tead, mida sa tegid 9. septembril 2009. aastal, 9 minutit pärast üheksat? Mina tegin selle pildi.

Olen vist jah natuke imelik.

Laupäeval siis olime Elmariga üksi kodus. Milline huvitav kokkusattumus, et just siis otsustas Janari meid linna kutsuda. Kasutades võimalust, tuli ta kõigepealt enne meile. Sain ühe inimese päeva ka õnnelikumaks teha, andsin talle tagasi need 200 krooni, mille ma talle võlgu olin. Ta oli ise juba ära unustanud. Silly me, kes oli kindel, et just see kogu ta tegevuse ajend ongi. :D Tema tahtis lihtsalt ammu kadunud sõpru näha. :)

Kuna Janaril oli vaja kell 7 tööl olla ja vahepeal tahtis ta veel korraldada taaskohtumise ammu kadunud sõbra Walteriga, võtsime velod ja väntasime linna. Elmari arvates kõige lühemat teed mööda, mis üldse olemas on, kuigi see oli väga sitas seisukorras ja ma oleks pigem sõitnud natuke pikema maa ja korralikku asfalti mööda.

Linnas tegime seda, mida ikka linnas tehakse, jäime küll natuke hilja peale sellega, kuna Janaril oli tööle minna ikka väääga lõbus. :D Mõtlesime isegi korra, et lähme ise ka steffi sööma ja irvitame ta üle seal, aga kergel hoone läbiotsimisel selgus, et seal polnud ühtegi vaba kohta. Ühe oleks saand, kui me poleks roninud sinna teisele korrusele ja mööda mingeid ruume tuuseldand, kus meil polnud üldse ette nähtud olla. :D Sellega siis magasime all ühe koha maha. Me polnud ju ometi nõus selle värdjakarjaga liituma, kes ukse taga järjekorras seisab, niisiis läksime Sami ja ma tegin Elmarile burksi välja. Siis ma rääkisin empsiga telefonis umbes pool tundi, kui mitte rohkem. Samal ajal üritas mingite mulletitega soomlastega tutvust teha. Raha ta ei olnud nõus küsima, nagu ma soovitasin.

Fast forward, sõidame koju. Suutsin Elmari ära veenda, et tagasi minna mööda asfalti. Mingi hetk (täpsemalt surnuaias joogipausil) heliseb ta telefon. Jocko helistab ja kutsub ujuma. Elmar läheb kohe nii tuuri sellest ja me peame hullult kihutama hakkama, et ikka karjääri jõuda, enne kui Tarvo ära läheb. Karjääris oli lahe, mina ujuma ei läinud, kuigi olin sinna mineku ajal seda plaaninud. Aga Tarvo väiksed vennad ja vanemad olid ka seal, siis Elmar arvas, et ei ole väga kena paljaks võtta ennast nende ees. Tema on vanem, ju ta teab.

Nad ujusid seal päris kaua, kuskil 10 ajal hakkasime tagasi tulema. Siis mingid tüübid, kes seal ka ujunud olid, jälitasid mind oma audiga ja arvasid, et ma lähen ilmselgelt valele poole. Ma küll ei võtnud vedu, kuid mõtlesin pärast omaette, et huvitav, kas asi oli selles, et oli juba suhteliselt pime, või selles, et nad olid juba suhteliselt täis, või selles, et ma hakkan lõpuks ometi vaikselt inimese moodi välja nägema ja inimesed julgevad muga rääkima tulla. :D Väga purjus nad samas ei tundunud, eriti kuna autoga olid ja nii.

Fast forward, oleme kodule juba suht lähedal ja helistab uuesti Jocko. Kuskil on elekrtiliin maas ja kõrge lahtine leek on üleval. Ta oli mingid mehed juba kutsund ja vist tahtis oodata neid seal. Elmar muidugi pidi ka seda nägema. Hakkasime siis tagasi minema. Praegu ma mõtlen, et ma oleks võind ju koju ära minna. Aga ei. Elmar kimas mul eest ära ja ma suutsin veel ära eksida kuhugi puutöökoja keerdkäikudesse, kuni lõpuks nad üles leidsin. Leeki enam polnud, ilmselt oli elekter välja lülitatud. Parandajad pidid mingi tunni-pooleteise pärast jõudma. Päris me viitsisime oodata. Naersime veel, et raudselt on kogu Vaskräämal elekter tagant ära nüüd.

Fast forward, oleme kodus. Ongi elekter läind. Kiiremas korras küünlad põlema, ühe kanistri lasime vett ka täis, kuigi pumbaga paistis kõik korras olevat. Ma lasin veel läpakast musa, nii kaua kui akut oli. Tundus, et niipea voolu tagasi ei saa, niisiis läksin ma magama. Elmaril oli see juba käsil. Paha olla ega midagi mul ei olnud, ainus kõrvalnäht oli see, et absoluutselt und ei tulnud. Vähkresin seal mitu tundi, kuni mõtlesin, et kontrolliks voolu olukorda. Pistsin pea oma kindlusest välja ja juba oli näha, et läpakal oli vool taga. Wifi kaart tegi küladiskot jälle. Käisin veel ruttu pesemas ära ja siin ma nüüd olen. Alasti, unetu ja isegi mitte väsinud.

Nii hea meel, et vahelduseks sai kodust välja ka natuke. Kohe näha, umbes 6x rohkem on siia ka kirjutada. :D Note to self: peab rohkem Janariga chillima. Kolmapäeval vist lähme Aino ja Willemiga Tartusse filmi vaatama köhhköhhpokkeritmängimaköhhköhh. See võib isegi tore olla. Sain oma vana mobla mälukaardi pealt head musa ja häid pilte ka kätte. Äkki panen siia vaatamiseks mõnegi. Näis. Aitab küll praegu. Tadaa.

All we need is love and beer, and old school metal and holiday cheer...

Tänasele turniirile nad olid mingi parooli peale pannud ja sellepärast oli eriti vähe mängijaid ka. Mul küll kulus tervelt 5min selle leidmiseks, aga ju see oli siis mõne jaoks liig. Siiski suutsin jälle häbiväärselt vara välja kukkuda. Ei saand 20 mintigi mängida. Oma lollus jälle. Vähemalt on hea meel pealt vaadata, kuidas Rebzil sitaks paremini läheb. Keegi vähemalt lüpsab süsteemi ka.

Enne vaatasin The mist-i ka lõpuks ära. Mingi nädal aega olen juba paarikümneminutiliste juppide kaupa vaadanud. See on nii hea film! Eriefektid küll olid sellised mõõdukalt head, mõni kombits oleks võind paremini tehtud olla või isegi paremini oleks mõjunud sellised kummist rekvisiidid, nagu paarkümmend aastat tagasi moes olid. :D Igatahes väga üllatava lõpuga, sest raamatus oli hoopis teistsugune ja jäi palju lahtisemaks kõik see teema. Nii traagiline ei olnud ka. Soovitan vaadata igatahes. Isegi natuke õudne oli vahepeal, nagu õudusfilmile kohane.

Kuri plaan ei ole edenenud.

Hommikul ehk 2 tundi tagasi sai mulle osaks suur ja meeldiv üllatus, nimelt näitas tv1000 pealt "10 things I hate about you'd". See on nii nunnu. Kui läbi sai, panin soundtracki ka tõmbama. Peame täna Elmariga Albertit hoidma, teised läksid kuhugi. Loomulikult taas enne, kui ma üles ärgata jõudsin. See on nüüd traditsiooniks kujunenud juba, et nad arvavad, et ma magan kella 4ni, kuna lähevad ise hommikul ära ja alles õhtul tulles näevad mind. Ma piirdun aga tavaliselt 2ga, kui keegi teine juba üleval on ja tekitab müra, mis üles ajaks. Muidu võiks vabalt neljani või isegi kauem põõnata.

Ja täna on ju Kairi sünnipäev. Tuli msni korra, nimes oli kirjas, et ta on Hollandis. See on väga hirmutav mu jaoks. :D Paar päeva tagasi ta alles rääkis mulle sellest plaanist ja ma tegin kõik endast oleneva, et teda veenda, et ei tasu sellist jama ette võtta. Kamoon, oma autoga minna sõitma nii kaugele, kui sul pole esiteks raha bensiinigi jaoks ega õrna aimugi, mis peale hakata, kui autoga midagi juhtub. Ja kõik muud jubedad asjad. Võib-olla ma olengi muutumas ülemõtlevaks vanaemaks vms, aga mõnes mõttes ei tahaks, et Kairi kuskil Poola metsa vahel maha kärvab. Ma arvan, et mul on õigus muretseda.

Mu kaval plaan vist ei lähe läbi, aga paar trumpi on veel tagataskus. Asi edeneb.

See ei ole küll mingi pokkeriblogi, aga mainiks, et ka tänaõhtuses turniiris saatis mind ebaõnnestumine. KUIGI suutsin ühe käe isegi JJga võita. Võttis silme eest uduseks küll, kui need kätte tulid, aga olin vapper ja sain hakkama. :D Aitab pokkerist.

Tänane päev on muus mõttes suheliselt igav olnud. Ärkasin umbes kell 12 selle peale, et Tarvo tuli meile, millest ma juba läbi une olin kuulnud, kui nad Elmariga telefonis rääkisid. Aga mingi võõras hääl oli veel. Selleks osutus ta väike vend Tarmo. Põhimõtteliselt mängisime terve päeva kaarte, vahepeal tulid meie vanemad ka Tallinnast koju ja siis polnud enam nii tore elutoas laiata, läksime Tarvo rõdule mängima. Seal sain ma aga ainult tund aega olla, kuna turniir oli algamas. :D Tarvo tahtis ka vaatama tulla, et kuidas ma ikka mängin. Jubedalt imestas, et nii tight olen ja vingus kogu aeg, et nii palju foldin. Tema segamise ja surve tõttu ma nii vara välja langesingi. Ei, sellel ei ole mitte mingit seost minu oskamatuse või muu sarnasega. Ei ole. Päriselt.

Ja siis just hetk tagasi ma mõtlesin ühe jube kavala plaani välja ja viisin osa sellest ka täide. Ootan huviga, mis edasi saab.

Õppisin uut moodi kaarte ka segama. Oh fuuuck, mul on elu vist ikka vaja. :D

nooojah

Nii palju siis tänasel turniiril paremini mängimisest. Väljas ja rahata. Järgmine kord JJga foldin lihtsalt kohe. Ma ütlen teile, see käsi on halb enne! Ei saa muidugi üle ega ümber iseenda lollusest. Ei hakka pikemalt lahti seletama, aga üritasin võidelda trendiga ja mitte karta kurjakuulutavat JJd. Õppige minu vigadest.

Pealkiri

Sain täna oma imeägedad plastikust kaardid kätte. Nii rahul olen. Bridži mängimiseks on natuke laiad, nagu just järgi proovisime. Aga see on üks mõttetu mäng mu arust ka. Vastupidiselt isale ei pea ma seda ainsaks mängitavaks kaardimänguks (üllatus-üllatus!). Ilmselt on sellega samamoodi kui pokkeriga, et reeglid selgeks saades tundub väga lihtne, kuid fassaadi taga on oi kui palju keerulist ja hoomamatut. Siiski nii keeruline ta ei tundu:D

Lisaks kaartidele sain uued kõrvaklapid ka. Odavad mingid. Oma raha eest ju ikkagi, on vaja rott olla. Vähemalt töötavad.

Appi ja siis mulle helistati juba teisest telefonimüügifirmast töö asjus. Jube. Üldse ei tahaks sinna, ma eriti ei kujuta hullemat tööd ette. Aga kui midagi muud ei leia, siis tuleb vist leppida. Brrh, õõvastav lausa. Varsti hakkan unes nägema mahedahäälelist Emmat, kes on oi kui veenev ja valmis kõigeks, et see autoajakirja aastatellimus või arvutikoolitus maha müüa. No mitte ei sobi selline amet.

Isa hakkas huvitama, palju sellised kaardid bridžimõõdus maksavad. Nüüd ma ainult kaartidest vist räägingi:D Muust mu elu ei koosne siis järelikult. Eriti kuna ma eile 1,1 eourot võitsin!:D Esimene võit ikkagi, ja see oli suht koba peale. Täna läheb ehk isegi paremini.

Rohkem ei tule midagi olulist pähe praegu. Tadaa!

Pealkiri

Lõpuks tegin selle tähtsa sammu ära - uus blogi. Üldse mitte ei sobinud vanasse midagi kirjutada. Kõik tundub nii vana ja lapsik ja loll seal. Nüüd ma olen muidugi jube täiskasvanud ja tark eks. Oma hinge piinavatest muredest pajatan ilmselt järgmises postituses, võetagu seda siin kui väikest sissejuhatust.