Ja tänaöine sõit oli üks ekstreemsemaid kogu mu elus. Suurem osa sellest lihtsalt kottpimedas, mälu järgi. "Elmar, kus sa oled? Karju, kui sa aeglustad!". Kogu aeg. Vahepeal nägime langevat tähte. Mina soovisin, et ma oma süütusest enne ülikooli lahti saaks, ja Elmar soovis, et ma luksumise lõpetaks. Kuna mõlemad on nüüd välja öeldud, siis ei peaks kumbki täide minema. Aga luksumine on lakanud. Igatahes. Kodu juures metsateel (kes teab, see teab) oli sõit kõige hullem. Ühe korra sõitsin võssa ja teise korra peaaegu kraavi. Siiski oli kõik väga tore. Homme ehk räägin edasi. Jube uni on. Ja ma olin kindel, et täna ei joo.
We are the music makers, and we are the dreamers of dreams
-Väike erutatud hipi
No comments:
Post a Comment