Niisiis. Nädalavahetuseks läksin taaskord Pärnu, et kohtuda kenade ja vähem kenade inimestega ning et niisama siit natuke eemale saada. Enne reedel teele asumist pidin veel pangaautomaaditiiru tegema, et üür ja internet ära maksta. Väikesest pugejatujust või niisama voltimishimust lisasin kummagile rahapatakale väikese volditud lille ka. Kõigile väga meeldis. Ja siis ma asusingi teele. Pooletunnine jalutuskäik ringtee äärde möödus kui linnutiivul, kuna kogu selle teekonna vältel saatis mind ema telefonikõne. Mul on hea meel oma mobla aku vastupidavuse üle. Alles täna hakkas vinguma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Jõudnud ringtee äärde, tabas mind pettumus. Mingid 3 tsikki juba hääletasid seal ja ma pidin nende järgi ootama. Õnneks see üle 15 mindi aega ei võtnud. Sõin kaasa ostetud kummikomme ja muid toredaid asju seni. Ja nii kui ma tee äärde sain, võttis mind peale üks noormees, kes oli küll väga sõbralik ja tore, aga läks ainult Puhjani. Selle peale mulle meenusid Risto õudusjutud Puhjast ja sellest, kuidas seal üldse peale ei saa ja mis kõik veel. Ma tegelt pole üldse kindel, kas ta oli Puhjast või mingist muust kohast rääkind. Igatahes õudne mul hakkas. Sellest autost visati mind välja, leidsin ennast kiirendusraja kõrval. Kõik tõepoolest kihutasid must lihtsalt mööda. Aga mõne aja möödudes sain ikka ühe naisega kaasa, kes - oh seda õnne - läks Pärnusse. Temaga oli meil isegi suhteliselt lõbus. Jagasime üksteisega oma surnud loomade kohtamise kogemusi, kuulasime Vanilla Ninjat ja olime niisama lahedad.
Pärnus sain Mati ja mingi kahtlase jorsiga kokku, läksime parki. Seal oli kind of lahe, mu reisist üle jäänud kommidel oli ka lööki. Õhtul sain isaga koju, plaanisin juukseid värvima hakata, aga selleni ei jõudnudki. Võtsin värvi isegi kaasa, aga vaevalt ma siin seda kasutan. Igatahes. Laupäeval olid kõik teised juba hommikul vara Saaremaale jee tõmmanud ja ma sain kodus üksi tsillida. See kaua ei kestnud, läksin taas linna taas Matiga tsillima. Kodust sain suht ruttu esimese auto peale, mis mööda läks. Paikuselt ronisin bussile. Seal oli naljakas see, et ma istusin juhuslikult hr Toomas F. Aru kõrvale ja hakkasin oma kaasa võetud Vikerkaart lugema. Natsa aja pärast panin tähele, et ta ka luges mingit raamatut. Nüüd see ei kõlanudki naljakalt, aga siis oli, ausalt. Eriti kuna ma pärast hetkeks tema noortekeskuse ees seisin ja seal mingit infolehte lugesin ja tema must mööda sinna sisse tormas. Tegelt ei olnud midagi erilist, ma ei tea isegi, miks ma sellest räägin.
Enivei linnas oli lahe. Isegi täitsa äge.
Ja kodus sain õhtul niii hästi süüa. Ja läksin kell 9 magama. Ei mäletagi, millal viimati nii juhtus. Eelneval ööl läksin kõigest 10st. Ja ma arvasin, et see on rekord. Igatahes magasin 13 tundi, mis oli väga värskendav. Siis vedelesin niisama ringi ja kui selgus, et autoga on mul lootust tee äärde saada alles 5 paiku, hakkasin jala astuma.
Esimesed pool tundi must muidugi ühtegi autot õiges suunas ei möödunud, Vaskrääma ju ikkagi. Aga siis sain mingite naljakate vanameeste auto peale, kes läksid mu pärast tiiruga Surju, et ma ikka maantee äärde välja saaksin. Kui kena. Sealt võttis mu mõne aja pärast peale üks saatuslik jorss. Ta oli üldse kahtlane. Alguses ütles mulle, et läheb Narva. Ma küll omaette mõtlesin, et seda teed kaudu minu arvates Narva ei saa, aga lipp talle pihku, pole minu asi. Mingi hetk siis hakkas irvitama mu üle, et jäingi uskuma, et ta päriselt Narva läheb. Tegelikult läks Apja või sinna kanti umbes. Ja hakkas siis mulle rääkima, et mis ma sealt Viljandi kaudu lähen, sealt saan veel linnapiiri ja mis jama siis kõik on ja pla pla. Et sealt Tõrva kaudu sõidab ikka palju rohkem autosid ja..appi kui loll ma endale praegu tundun, et seda uskuma jäin. :D Igatahes jah, pani ta mu siis mingis kohas maha, kust oli tema arvates jube hea auto peale saada, et ikka ristmik ja värki. Ristmik..tore küll, aga kõik autod keerasid sealt ristmikult ära ja minu poole ei tulnudki. Lõpuks sain siis ühe sõbraliku rekkamehe peale, kes mulle pikalt ja laialt seletas, kuidas sealt pärapõrgust minema saada, kuhu ma sattunud olin. Ta pani mu Abja-Paluoja vales otsas maha, kust ma pidin siis läbi asula kõndima, et uuesti hääletama hakata. Viskas veel nalja, et näe, mingi mees on seal ära väsind. Vedeles keegi kõnnitee peal tõesti. Hakkan siis mina sinnapoole minema. Ma olin teiselpool teed temast ja hästi ei näinud. Aga siis jooksis toast mingi ahastav naine välja ja siis veel üks vanamutt ja järsku hakkas sinna neid inimesi tulema. Siis panin tähele, et tüübi pea oli nagu...suht vereloigus. BLOOD EVERYWHERE!! Nad seal tegid tiire ta ümber ja ahastasid. Eriti haige oli see, et mingi päris vana naine seal üritas ühe teist meest veenda, et ta ikka selle mururiba lõpuni niidaks, mis tollel pooleks peaga mehel käsil oli olnud. No mida veel...sul on inimene lõhkise peaga tee peal maas ja sa muretsed muru pärast. Ma üritasin sellelt paanikas kambalt välja uurida, et kas keegi kiirabi kutsumise peale on mõelnud. Oh üllatust, polnudki. Ma siis kutsusin ise. Inimestel on üldiselt vist mingi teema sellega, et nad ei taha oma tühiste pooleks peadega kiirabi tüütama hakata ja pigem teevad niisama tiire ümber vigastatud inimese ja üritavad ta ninaverejooksu peatada. Neil on seal vist õnneks kohapeal mingi kiirabi olemas, kuna nad tulid päris ruttu kohale. Ma natuke veel vaatasin seal, aga siis nad hakkasid teda ümber pöörama ja see oli isegi mu jaoks juba liiga rõve. Asusin edasi kõmpima. Sellisest värgist rahunemiseks ostsin külapoest koolijäätise ja kalaküpsiseid. Ja siis ma kõnisin. Ja kõndisin. Kuni jõudsin mingi ringtee äärde. Seal passisin niii kaua. Liiklust oli seal niigi vähe, ja keegi ei tahtnud millegipärast seisma ka jääda. Enamik autojuhte vaatas mind nii, nagu nad poleks kunagi enne hääletajat näinud.
Mingi sõbralik vanapaar viis mu Karksi-Nuiani, kus nad üritasin mind mingile oma tuttavale pruudiks sebida, kuna ta ka võib-olla läheb Tartusse. Ei läinud. Õnneks. Kõmpisin ma läbi Karksi-Nuia ja viskasin pöidla üles.
Siis võttis mu peale üks mees, kes läks Tõrvasse. Irvitas veel mu üle, et ma seda teed pidi olin tulnud jne. Ja tal oli täiega naljakas kõnedefekt. Või siis oli see mingi muu teema. Igatahes tta tütles kiga ssõna kette ptäiesti klampi mmingi skaashääliku llisaks. Nii imelik oli kuulata teda. Tema pani mu kestet Tõrvat maha ja näitas suuna kätte. Mõned kildid pidin jälle jalutama ja siis hakkas kõige nõmedam passimine. Kaugemale ma ka ei tahtnud kõndida, kuna seal oleks autod aina kiiremalt must möödunud. Tol hetkel ma olin juba täiesti kindel, et jään pimeda peale ja pean öö kuskil kraavis veetma. Aga pärast pikka vahtimist tulid mu päästjad. Ja nad läksid Tartusse. Muidu olid ka kenad. Niisiis see kõik oli väga kurnav ja traumeeriv ja ma räägiks lähemalt, aga Maarit tahab juba pooleks peaga onust lugeda. Niisiis järgmise korrani.
No comments:
Post a Comment