Nüüd tuli siis see pomm, et Albert tahetakse minu tuppa kolida. Pole vist muud öelda, et mis seal ikka. Natuke kõhe tunne on, ei pea Tartut veel päris koduks. Aga nagu öeldi, siis see pole päris minu väljakolimine, vaid lihtsalt tema juurdekolimine.

Ja täna ma pean teda hoidma ka. Kuigi eile tegin vanematele selgeks, et läheks juba hommikul minema siit, kuna Tartus on asju ajada (loe: õppida hõhõ). Seda enam, et nüüd läheb ju varem pimedaks. Ja üldiselt mul on jube tahtmine bussiga minna. Äkki räägin isa ära. Mul on nii palju asju ka kaasas ja Tartu poole hääletamine on alati nii hirmutav mu jaoks millegipärast. Jällegi on ju see teema, et viimane kord läks nii hästi, et nüüd on võimalik ainult halvemini minna. Nagu nende sakslaste saaremaale hääletamise laksuga oli.

Ja üldiselt olen ma ikka liiga laisk.