blöhh

Sorri, olen netimaailma natukseks unarusse jätnud. Ja mõneks ajaks jääb see ka nii. Nimelt on mul netikaart Tartus ja üleüldse lähen ülehomme Tallinnasse laagrisse ära. Ja sellega seoses on kõik perses ja ma ei viitsi sellest rääkida. Augusti teises pooles näeme!

Infominutid

Kas teadsite, et joodikud ei tohiks üldiselt paratsetamooli süüa või siis peaks tegema seda erilise ettevaatusega? Mina ei teadnud.

Okei need olid rohkem nagu info-10-sekundit.

Tegelt ma olen suremas ja loodan paratsetamoolist lohutust leida. Siiski võib arvata, et kuna ma tänase öö juba üle elasin, siis ehk jään ikka ellu.

Leidsin infolehelt veel probleemse punkti. Tegelikult muidugi esimene mulle probleeme ei olnud. Aga seal on kirjas, et seda tuleb hoida temperatuuril kuni 25 kraadi. Mu toa termomeeter näitab 26 ja praegu on alles hommik. Panen külmkappi? No näis. Esmane eesmärk on elus püsida.

Esimesed tunnid kodust eemal = hüvasti, närvid!

Täna tulin Tartusse. Reis läks üsna keskmiselt. Alguses lausa väga hästi ja hiljem mitte nii väga. Isa viskas teeotsa, kus ma põhimõtteliselt ei olnud veel üle tee jõudnudki minna, kui sain auto peale. Nad sõitsid Kilingi-Nõmme. Seal teeotsas oli sama lugu. Jõudsin vaevu õigesse kohta seisma jääda ja juba pani üks veoauto oma pidurid blokki ja jäi üllatavalt väikese pidurdusmaaga seisma. Hästi tore onu oli ka, sõitsime Viljandisse. Veoautoga on alati nii tore sõita. Tegelikult läksime küll ühte linnapiirist natuke kaugel olevasse bensukasse, kuhu ta oma "trammi", nagu talle ise meeldis öelda, parkis. Veel näiteid tema imelikust sõnapruugist: "Pane see rinnahoidja ka selja tagant peale." Mõtles turvavööd. Jep, ajas segadusse natuke, et mis ta nüüd tahab saada mu käest. :D Igatahes sealt bensukast ma kõndisin koos poeskäiguga mingi 40 minti bussikasse. Plaanisin küll mõne Sebe bussi ära oodata, et saaks hästi odavalt, aga parasjagu seisis üks buss ees, millele oli Tartu peale kirjutatud ja niigi väsinuna läksin kohe selle peale. Bussis selgus, et kui mu läpakas väidab, et tal on veel 2 minutit akut alles, siis selle kahe minutiga jõuab ära vaadata kaks The Big Bang Theory 20-minutilist osa. Väga meeldiv. Ja siis olingi Tartus.

Koju jõudnud, et kohanud ma kedagi peale Erle. Tundub, et ta on mu toast vahepeal tolmu imenud. Väga meeldiv. Ja tõesti tore on koristatud tuppa tulla, olgu see eelnev vaev kui tahes raske. Tavaliselt jätan ma endast jubeda seapesa maha. Aga kui ammu-ammu siit viimati ära tulin, siis suure hädaga koristasin kõik väga ilusti ära. Jällegi väga meeldiv.

Siis jõudis kätte tänase päeva seni ebameeldivaim osa. MU ARVUTI EI ÜHENDUNUD INTERNETTI! Kohutav. Jamasine Erlega mingi kaks tundi vist kokku sellega. Tema küll ajas mind pigem segadusse ja mina teda. Kuna meil olid täiesti erinevad arusaamad selle kohta, kuidas ta korda peaks saama. Olin juba vahepeal veendunud, et mu arvuti on nii lootusetult pekkis, et lisaks kodu wifiga ühenduda suutmatusele on ta kaotanud ka kõik muud kasulikud oskused. Mõneks ajaks langesin lootusetusse ja kahetsesin üldse siia tulekut. Sest olgem ausad, mingit muud erilist põhjust mul Tartusse tulekuks polnud. Igatahes olin juba loobunud püüdmast midagi parandada ja katsetasin Erle lähenemist, nimelt ootamist. Igavusest vaatasin veel mõningaid seadeid ja asju ja mõtlesin proovida, kas äkki IP ja DNSI automaatseks panemine midagi muudab. Ja nii see oligi! :) Kui keegi tahab mulle seletada, miks see nii on, siis kuulan rõõmuga. Nüüd vist ei saa mõnda netilehte külastada, mille pärast ma need üldse ära olin muutnud. Ah, hetkel ei huvita. Peaasi, et saab TÕMMMMATA :D

Oeh, lubasin endale, et ei hakka ainult kord nädalas siia kirjutama ja jälle mingeid kilomeetriseid postitusi tegema. Õnneks olen huvitavamate sündmuste järjekorra niikuinii ära unustand.

Mingi päev käisime pokkerit mängimas ja ma olin õhtu otsa diiler, juhtme ajas nii kokku. Aga hetkel arvan ikkagi, et kui ülikooli ära saan lõpetatud, siis vastavalt võimalusele lähen järgmiseks kas diilerikoolitusele või kutsekooli juuksurikutset omandama.

Enivei. Siis järgmine päev käisime kalal ka. Või noh, ma viskasin 2 korda õnge sisse ja avastasime, et isa on mingi naeruväärselt lühikese tamiilijupiga õnge andnud ja siis oli sellega ühelpool. Aga muidu oli see värk ikka tore. Kuigi ma polnud päris ammu niimoodi telgis maganud, et sinna kainena jõuan ja seetõttu ka kõva maapinda ja värke tähele panen. Vanasti oli kogu aeg see, et pole mõtet matti kaasa võtta, niikuinii kukud phm mingi hetk telki pikali ja kohe norskad. :D Nõrgaks olen jäänud.

Ja siis veel enne kõike seda läskid šveitslased ka ära. Ja selle juures oli eriti tore see, et üks andis mulle suht lampi 50 eurot selle eest, et ma külalistemajas korda hoiaks vms. Wat? Ta vist ei tea, et ma seda niigi teen. Noh, kui raha sügeleb taskus, siis pole minu mure. See tähendab igatahes, et rock rambile on siiski minek ja homme lähen Tartusse ka. Vist. Plaan on vähemalt selline. Rambi piletid on igatahes juba olemas ja tegelt mul on ikka väga hea meel ja jällegi sai kinnitust fakt, et kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. :)

Nii et kui keegi tahab järgmise nädala alguses Tartus või nädala lõpus Viljandis kokku saada, siis andke teada.

Ma olen närvihaige

Tahtsin juba kirjutama hakata, kui jubedalt tüütu terve tänane päev olnud on, aga siis tegin kohutava avastuse. Kell on alles 11. Tavaliselt ma alles magaks sel ajal. Aga mitte täna, oh ei. Kella 8 paiku kuulsin läbi une, et isa ütles Liivile, et äkki peaks Emma enne üles äratama, kui ta linna läheb. Sellest eeldasin, et äkki nad on nii mõistvad ja arvavad, et võib-olla ma tahan ka linna minna. Kuid ei. Isal on jalg haige, nii et tema vedeleb diivanil ja mina pean teda teenindama ja Albertit ka hoidma. Fuck this shit. Normaalne inimene ilmselt mõistaks ja värki, aitaks hea meelega. Kahjuks ma pole normaalne ja see ajab väga närvi ja üldiselt tahaks siit ära minna juba, kuna mul on tunne, et nende arust polegi mul midagi paremat teha kui nende last hoida. No ei.

Abipalve vms

Viimasel ajal üha rohkem aega kodus veetes olen aru saanud, et ainus viis oma elu arvutis nii raisata, et selg kohutavalt ei valutaks, on teha seda kott-toolis. Tartusse tagasi minnes mul aga seda võimalust enam pole. Nii et kui kellelgi on kuskil mõni üle või soovib soodsa hinnaga mulle müüa või teab, kust saaks soodsa hinnaga kott-tooli, siis ootan pakkumisi. :D

No dämit

Selline film. http://www.youtube.com/watch?v=YJl6N4ygJ8c

Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga ma seda näha tahan. Ja just lugesin telekava ja sain teada, et tv1000 näitas seda ja 5 min pärast lõppeb ära. No aitäh. :D Peab ikka kiiremas korras Tartusse minema asju tõmbama.

Ja enamiku tänasest päevast olen ma veetnud umbes kilo liiva peast ära kraapides. Küll need rannaskäigud Albertiga on ikka meeldivad.

Homme on kirjade järgi palgapäev. Aga veel vanemate ja tähtsamate kirjade järgi on pühapäev. Nii et see palga asi liigub vist esmaspäevale. Tore tore. Üldiselt on see kuu rahadega ikka väga väga sitt seis ja enam-vähem kõik plaanitud tegevused vist jäävad ära. Näis.

Nüüd tuleb elulugu

Ja nüüd on jälle see, et pole jube ammu kirjutanud ja pooli asju ei mäleta. Katsun meenutada, kuna üsna põnev on tegelikult olnud.

Mõtlesin kõige varasema mälestusena laulupeo võtta, aga tuli enne seda ka asju meelde. Nimelt sellele eelnev nädalavahetus. Täpsustuseks siis, et laulupeol käisin ainult viimasel päeval ehk pühapäeval. Nii. Reedel olin ma üksi kodus ja mu ainsaks ülesandeks oli võtta vastu šveitslased, kes millalgi õhtul saabuma pidid. Natuke koristasin ka. Aga üldiselt oli tore passimispäev. Teadsin ainult seda, et nende lennuk maandub kell kuus Riias ja et sealt jõudmisega läheb ka ikka kõvasti kauem, kui normaalsetel inimestel tavaliselt selle teekonna läbimiseks kulub. Kuid sellest hoolimata jättis süda iga autohääle peale, mis kella kuute mu kõrvu kostis, löögi vahele. Mitte et see midagi väga õudset oleks, et oi šveitslased tulevad. Nad on juba pea kümme aastat iga suvi tulnud. Aga ma pole varem pidanud neid üksi vastu võtma ja nendega suhtlema. Mu suureks lohutuseks helistas mingi kell Elmar ja teatas, et teda on ka sõjast välja lastud. See tegi kohe meele rõõmsaks. Siis järgnesid veel mõned tunnid passimist ja südame rütmihäireid ja Jannu Coca-Cola-mobiil sõitiski koos Ellu ja Jannuga maja ette. Külalislahke perenaisena (loe:igavusest) olin vahepeal küpsetanud pitsa, mis isegi Janari arvates hea oli. Vot see on saavutus. :) Jannu kaua meil ei olnud, pidi miskit särkivärki kuskil tegema, ma ei mäleta. :D Igatahes tõi elmar hästi palju õlut ja Tarvo tuli ka meile. Mängisime Tarvoga raha peale pokkerit. Heads upi siis, Elmar õnneks ei tahtnud osaleda. Muidu ma oleks praeguseks peast juba täitsa hall. Igatahes lõppes see mängimine minu jaoks ühe euro miinusega, kuigi esimese turniiri võitsin. Ja siis ma solvusin tarvo peale ja ajasin ta koju. Ja istusin ise mingi kella viieni öösel netis. Aa, vahepeal tulid šveitslased ka. :D See läks täitsa meelest ära. Kuskil kesköö paiku olid kohal. Mina juba meeldivalt vindisena võtsin nad vastu, tervitasime, vahetasime sisutut infot ja magama nad läksid. Ja siis meie pidu jätkus.

Hommikuks oli meil külalistega selline kokkulepe, et ma ja Ellu saame nendega linna, ma näitan kätte, kus hansapäevad on, ja siis läheme oma teed. Aga välja tuli see hoopis nii, et "hommikul" ehk lõunal otsustasid nad kõigepealt linnas poes käia ühe tiiru, mis umbes neli tundi võttis. Siis tulid nad koju ja me elmariga viskasime ruttu asjad kokku, et kohe on linna minek. Aga ei. Mingi paar tundi passimist veel. Mõnes mõttes võib aru saada, et nad on puhkusel ja ei taha väga venida, aga no kui palju võib venida. :D Igatahes kuskil 5 paiku jõudsime linna. Elmari sõbrad tulid Tallinnast reivile ka. Aga selgus, et nende reivi peaesineja oli mingi paha kakahaiguse omale saanud ja ei esine. Joel pidi ka sinna minema ja enne seda meiega chillima, aga siis ta lihtsalt chillis meiega. Brackmannis olime, kus mujal. Ma olin targa peaga omale veini ostnud, uurimata, kas kellelgi üldse avajat on. Muidugi ei olnud. Isegi mitte kõndival tööristakastil, kes on muidu ka tuntud minu vennana. Või pigem, kelle õena ma muidu tuntud olen. Selle probleemi aitas lahendada abivalmis ja üldse mitte nii socially awkward kui mina Joel. Samas vb see neiu seal kohvikus minu küsimise peale polekski lahti teinud mu pudelit. Igatahes see lõppes hästi. Vahepeal oli mulle talla alla tekkinud jube rõve vill ja ma olin targa peaga selle puruks kiskund. Siit küsimus minu tohutule lugejaskonnale: kas pärnus ei olegi apteeki, mis on kogu aeg lahti? Võiks olla. Igatahes. Mina jõin oma veini ja Elmar jõi oma õlut ja Joel jõi oma rummi (mida oli tema jaoks liiga palju) ja Kristiina ja kaks ilusat poissi jõid oma viina, nii me vaikselt tiksusime. Enne oli plaanis Oorti kontserdile ka minna, aga sinna kuidagi ei jõudnud. Oli niisamagi tore. Mingi hetk hakkas emps närviliselt helistama, et kas me vallikas polegi. Ma pidin ööseks neile minema, kuna laulupeo transport oli tema kiisu isa poolt pakutav. Küll see oli nüüd arusaadav lause. :) Lõpuks tulid nad mulle sinnasamasse Brackmanni järgi. Umbes samal ajal jõudis Risto oma sõpradeka ka, kellega me tegelt vallikas pidime kokku saama. Noh, vähemalt saime lehvitades üksteise olemasolu tunnustada. Sõit sõit sõit empsiga poodi, kus ma suure näljaga suure krõpsupaki ostsin, mida terveks järgmiseks laulupeopäevaks ka jätkus. :D Ja siis maale ja magama.

Ja oligi käes vara-varahommik, ma isegi ei tea, kui vara. Igatahes oli natuke paha olla. Ju see vein ei ole ikka õige asi mu jaoks. Siis läksime Christiani isaga Tallinna poole teele. Nii hea, et hääletama ei pidanud. Kuigi ! Autos mängis power hit radio. Küll magasin õnneks enamiku ajast. Öösel oli unest ilmselgelt puudu jäänud. Palav oli ka, vb sellepärast. Kohale me jõudsime ja mu autojuht, kelle nime mul pole siiani olnud au kuulda, sattus Tallina ümberkorraldatud liiklusest väga segadusse. Ei ole raske arvata, et ka minust talle palju abi ei olnud. Nii me tiirutasime ja ekslesime, kuni ta lõpuks ühelt onult suunda küsis ja olimegi sadamas, kuhu ta oma auto ära parkis ja mulle õige suuna lauluväljaku poole kätte näitas. Päris vähe maad pidin kõndima, kui olingi juba rongkäigu kätte saand. Minust möödusid parajasti mingid rootslased, kellel olid ilusad tantsutüdrukud ja veel ilusamad trummipoisid. Hoidsin siis nendega natuke maad sama tempot. Aga pika peale tüütasid isegi nemad ära ja tegin ka väikeseid pause, et empsi kaasa antud võileibu ja eilseid krõpse süüa. Varsti oligi lauluväljak käes. Seal pidi nats aega veel isa ootama, kuna mul geeniusel ei olnud sularaha kaasas ja piletit osta ei saanud. Kohtusime oruväravas, ta andis mulle lisaks veel 10 eurot söögiraha ja siis nad läksid oma teed. Olid mingid vipid vms, niisiis pidin ma ennast ise lõbustama. See nägi nii välja, et kõndisin natuke ringi, leidisin omale istekoha. Siis avastasin, et see, mis parajasti laulukaare all toimub, ei ole üldse huvitav. Siis läksin oma hea istekoha pealt ära, kõndisin ringi, kuni ära tüdinesin, ja otsisin uue istekoha. Ja nii mitu tiiru järjest. Täielik laulupeoemo. Vahepealt ei olegi midagi rääkida, muljeid või nii. Üleüldiselt oli kõik muidugi väga vahva, kui välja arvata see, et üksi olin. Igasugused huvitavamad episoodid nii laulupeolt kui eelnevatelt ja järgnevatelt päevadelt olen ma juba ära unustand, nii et see siin ongi rohkem nagu päevaprotokoll vms. Igatahes. Peo lõpupoole kohtasin Märti, siis oli isegi natuke lõbusam olla. Temaga ostsime lõpuks veel süüa ka ja ta näitas mulle, kuidas ma isa auto ka üles leian. Olin väga uhke enda üle, et üsna ise tee KUMUni leidsin. Ja siis isa viskas mu mustamäele, kuna pidin Joeli juurde ööseks minema. Tegelt ta pidi laulupeole ka tulema, aga no ei tulnud. Leidsime siis mingi õige koha üles ja sealt leidsin õige inimese ka. Sain oma lõhkise jala otsas veel natuke maad tallata ja olimegi Joeli juures. Tal on mõne erandiga hästi toredad korterikaaslased, mis pani mindki mõtlema, et kui inimestega joppab, siis oleks tegelt hästi lahe kuskil mujal elada kui mingi vanamuti maja teise korruse toas. :D Ja ma sain juustusaia ka.

Ja hommikul oskasin täitsa (peaaegu) ise trolli peale minna ja kesklinna sõita. Seal pidin isaga kohtuma. Enne avastasin veel Kaubamaja keldrist Humana ja sain uued püksid ja pluusi. Mis siis, et tšekk väitis, et olin 4 euro eest naisi ostnud. Siis eksisin natuke ära, aga õnneks korjati mind mingi nurga pealt ilusti üles. Ja siis sõitsime isa ja Liiviga veel igast tiire ja värke, nad käisid mingit Kaitseliidu objekti pildistamas ja siis isa eksis ära, ei oskand viljandisse minna. Lõpuks ikka jõudsime sinna kohale. Minu suureks rõõmuks olid neil kirsid valmis saanud. Ja siis ma korjasin omale karbi täis ja võtsime Alberti peale ja sõitsime koju. Lõpuks. Päris päris väsinud olin. Isa kohtus välismaa külalistega ka ja ausalt öeldes ei mäleta ma praegu üldse, mis järgmisel päeval toimus.

Natuke aega meenutan.

Ei tule meelde. Kui keegi seda loeb, kellega ma tol päeval aega veetsin, siis palun vabandust, see pole isiklik. :D Mu mälu on lihtsalt selline.

Igatahes teisipäeval ma tegin ka midagi.

Kolmapäeval tegin ka. Aa, Paikusel käisime arsti juures, siis käisime rannas. Siis rebz tuli ka randa, aga talle üldse ei meeldind seal ja kuna mulle väga meeldib teiste inimestega arvestada, siis läksime varsti ära. :) Õhtul käisime pokkerit mängimas, kus mina lootusetult feilisin. Mitte ainult mängimises, vaid ka kaartide jagamisega nt ei saanud üldse hakkama. Eriti hea mulje võisin endast jätta küll. Noh, õnneks ei pidand kaua seal olema ja sellel muljel süveneda lasta.

Neljapäeva meenutada ei ole raske. Neljapäeval ma magasin. Reaalselt, emps helistas kell neli ja uuris, et kas ma lähen talle külla. Ärkasin siis üles ja uurisin asja, läksingi talle külla. Seal nad tegid tööd ja ma lugesin oma jube tarka raamatut ja sain päris hästi süüa ka ja oligi käes reede hommik.

Teoreetiliselt eile, aga tegelikult oli see reede ikka täna. Hoidsin Albertit. Empsiga koos hoidsime. Ta oli kuidagi eriti pahur vahepeal. Võib- olla oli asi selles, et ma ise suht väsinud olen. Rannas igatahes saime ilusti käidud ja Pärnu ägedaimal mänguväljakul ka, mis enam polegi nii äge, sest seal pole enam seda asja, mis mind oksele ajas. Ja meeldiva üllatusena tahtis Liivi varem koju ära tulla kui plaanitud. Rebz ka täna ei tahtnud mind. :D Siis tulin ka koju, väga igatsesin oma elektroonilisi seadmeid juba. Eesotsas moblalaadijat. Siis läpakat ja siis muidugi kõvaketast. Nii kaua aega pole saand rahulikult istuda ja filmi vaadata. Mitte et täna oleks saand. Mingi hetk tuli Albert ikka selga ratsutama. Aga Pleasantville-i sain vaadatud ja see oli väga nummi. :)

Üldiselt ma olen vist üle tunni aja seda jama siin juba kirjutanud. Ise vist ei viitsiks sellist kilomeetrist protokolli küll lugeda. Seda tahtsin ka veel mainida, et sain üle natukse aja Määru blogi ka lugeda ja mul on väga hea meel, et tal hästi läheb ja et ta ikka netti saab. :)

Kui sa nüüd kõik selle oled suutnud läbi lugeda, siis tõuse püsti, siruta end, tee omale üks suur pai ja ole enda üle uhke, et sulle mõne teise inimese elu nii palju korda läheb, et viistsisid sellise märkimisväärse osa oma ajast tema pläma lugemisele pühendada.

Jumal õnnistagu teid kõiki.