post nr 60

Minu versioon uuel nädalal tublim olemisest: alustuseks tõmban 5 uut filmi ja ühe uue mängu. -.- See ei tule mul ikka välja. See, elu noh.

Mainiks ka, et vahelduseks on hea pilk päevikusse visata. Hakkasin itaalia keele koduseid ülesandeid tegema, aga tuli välja, et hoopis kontrolltöö on homme. Oh seda rõõmu!

Nüüd tuli siis see pomm, et Albert tahetakse minu tuppa kolida. Pole vist muud öelda, et mis seal ikka. Natuke kõhe tunne on, ei pea Tartut veel päris koduks. Aga nagu öeldi, siis see pole päris minu väljakolimine, vaid lihtsalt tema juurdekolimine.

Ja täna ma pean teda hoidma ka. Kuigi eile tegin vanematele selgeks, et läheks juba hommikul minema siit, kuna Tartus on asju ajada (loe: õppida hõhõ). Seda enam, et nüüd läheb ju varem pimedaks. Ja üldiselt mul on jube tahtmine bussiga minna. Äkki räägin isa ära. Mul on nii palju asju ka kaasas ja Tartu poole hääletamine on alati nii hirmutav mu jaoks millegipärast. Jällegi on ju see teema, et viimane kord läks nii hästi, et nüüd on võimalik ainult halvemini minna. Nagu nende sakslaste saaremaale hääletamise laksuga oli.

Ja üldiselt olen ma ikka liiga laisk.

asdasd

No selle laupäeva oma elust ma magasin lihtsalt maha. Sõna otseses mõttes. Aga ma olen suht kindel, et see oli seda väärt.

Uuest nädalast olen tublim. Nagu alati.

sheesh...

Majaomanik on eriti ülbeks läinud. Tuleb tuppa mulle, pärib, et kas ma olen haige ja kas mul süüa ikka on ja mis kõik veel, ja siis läheb mu kapi juurde, tõmbab lahti selle ja hakkab uurima. Samal ajal veel küsib (nagu ta ise juba ei näeks), ega ma sööki eriti seal kapis ei hoia. No mida veel..?

Yo I'm MC Gets Side-Tracked Easily

Kell sai just 5 ja mul on tekstianalüüsi kodutööd täpselt 117 sõna. Peaks vist ikka natuke rohkem olema. Tekib juba väike hasart, kui kaugele on võimalik selle valmis tegemist edasi lükata. Täna öösel plaanisin selle ette võtta, aga kuidagi oli palju huvitavamat tegevust. Vahtisin jõutuubi ja rääkisin juttu ja olin isegi natuke kasulik. Toimetasin ühte ettekannet (või ma ei teagi, kuidas seda nimetada). Mulle täitsa meeldib see kusjuures, olen vist ikka õige eriala valinud. Võõras keeles on muidugi suht teine asi, aga küll ma hakkama saan.

Ja praegu ma lihtsalt juhin end kõrvale kodutööst, tulin kirjutama siia. Ei teagi, kas saan magama minna, kui üks hetk seda otsustan. Kaks tassi kohvi pole minu organismile mingi naljaasi. Ja kui siis jäängi magama, kas kümneks (või äärmisel juhul 12ks) üles saan? See oleks nii valus, kui ma grammatika seminari, mille jaoks esimest korda koduse ülesande ära tegin, maha magaks. Kusjuures ma kahtlustan, et ta tegelikult ei korjagi neid ära, vaid ainult ähvardas, kuna viimane kord nii paljudel tegemata oli. Appi kuidas mulle meeldib oma näppe jälgida, kui ma trükin. Clickidy click. See on vist sellest, et mingid küüned on vaikselt kasvama hakanud. Vähem stressi viimasel ajal. Huvitav...

See nägalavahetus, mis erinevate asjaolude tõttu kestis esmaspäeva õhtuni, on olnud ülimalt tore. Järgneb nimekiri.

Positiivsed asjad:

* Ma nägin Albertit.

* Ma nägin Elmarit.

* Ma nägin Janarit! (Kes muide viis mu niisama heast südamest Viljandisse.)

* Ma nägin Joeli.

* Ma sain ülihästi süüa.

* Mul läks hääletamine ülihästi.

* Ma leidsin endas jõudu teha ära grammatika kodutöö.

* Ma sain teada, et saan suht kindlalt omale voodi selle või järgmise nädala jooksul.

Negatiivsed asjad:

* Ma ei ole veel leidnud endas jõudu teha ära tekstianalüüsi kodutöö.

* Olen natuke segaduses Joeli koha pealt, aga hullu tegelt pole.

* Mul on kodust kohv otsas.

* Ma kasutan liiga palju sõna "mina."

* Haitis levib koolera.

Nüüdsest hakkan tihedamini blogi kirjutama ka. Vahepeal toimus lihtsalt nii palju ja tegelikult mul on hea meel, et seda siia kirja ei pannud, kuna mul oleks piinlik, kui te loeksite mu emotsionaalset roller coasterit siin. :D

3 kids in school one day.
The teacher asks them, "What do cows say?"
Amy replies "moo!"
Teacher then asks, "What do sheep say?"
Jack replies, "baa!"
Teacher then asks, "What do pigs say?"
Leroy says "Freeze motherfuckin' nigger, what's in the fuckin' bag?"

Uskumatult kiiresti on möödunud kolm tundi. Vahepeal on palju muutund. Näiteks ma olen kaineks saand. :D Aga muid asju ka. Elmar ütles nii ilusti mulle. "Don't põe, maailmas on teisi neonatse veel, kellesse armuda." Küll mul on ikka hea meel, et ta mul olemas on. Peaks nüüd omale uut neonatsi siis otsima hakkama. Enne magan ehk mõned tunnid. Enne ei tahtnud uni tulla, kuna nii sitt oli olla. Aga läheb üle, kõik läheb üle. Lapsed, õppige. Crushes are bad for you. Ja kunagi varem elus ei ole ma tundnud sellist seotust lauluga "Mr Brightside."

Ta-taa.

Life is good, keep telling yourself that.

VASTIK

No nii vastik on olla. Tahaks karjuda, lõhkuda, midagi ilusat hävitada. Aga see ei aita. Nii loll tunne on. See on jälle see, et it's all in my head. Tahaks midagi põlema panna. Peksta kedagi. See ka ei aita. Nutta? Kelleski hirmu tekitada? Kedagi jõhkralt ehmatada? Seda ma vb täna õhtul tegin. Aga see ka ei aita. Ma vihkan selliseid hetki.

Forever yours,

Väike preili ülemõtleja.

Mõni asi

Nii. Ma tahtsin juba eile tegelt juba kirjutada, aga ei saanud mahti. Niisiis. Mitu asja on rääkida.

Pakilised asjad esimesena. Mul ON VAJA teada saada ühe inimese nimi, aga ma olen liiga weeaboo, et küsida. Kahju.

Siis oli veel see, et ma käisin püssis eile kursakaaslastega. St läksime sinna pärast mälumängu Maariti ja Sandri ja Allani ja Mihkliga. Ja siis ma nägin Annest ka seal. See oli jube :D Kes teab, see teab. Igatahes oli vahelduseks tore olla seltskonnas, kus on piisavalt palju mehi, et keegi väline ei tuleks ennast sinna suruma. Ja siis me seal mängisime kaarte ohjeldamatult ja lõpuks läksin umbes 15 minutiks kursakaaslaste juurde ka. Tõnu oli jälle niiii täis. :D

Ja ülejäänd asjad, millest kirjutada tahtsin, on mul meelest läinud. :D

Täna õhtul on meil rets. Ma teen mustkunstishow'd mille suure tõenäosusega pekki keeran. Seal peab ju saksa keeles rääkima.

Siis tahtis Elmar millalgi nädalaks ajaks Tartu tulla. See oleks vast lahe.

Põhimõtteliselt mu rahu on häiritud, sest mu kõrval istub mingi naeruväärselt ilus tüüp :D Niisiis kirjutan mõni teine kord edasi.

Kas ma olen valus või olen ma valus?

Täna hommikul ehk mõned minutid tagasi, hetk enne ärkamist tabasin ennast ühelt mõttelt, mis oli...noh, pehmelt öeldes valus. Kuna mul oli eriti reaalne unenägu täna, siis muretsesin, et kas ka eilne infokild on osa sellest unest või on ikka päris. Mul ei ole muud öelda kui et...VALUS. :D

Uni oli muidu lahe. Seal oli mingi suur ühikas, kuhu juhuslikult suht kõik mu tuttavad elama läksid. No mitte kõik, aga paljud. Osad on mul veel meeles. Näiteks oli seal Elmar. Tal oli kahe peale kellegagi mingi ilgelt väike tuba. Siis olid lampi Tarvo vennad. Neile ma paigaldasin suitsuanduri mingil põhjusel. Ja kõige ägedam oli Ellin. Tema toa ukseni viis mingi eraldi metallist trepp ja kui uks lahti teha, siis see oli suuurel rõdul, kõikjal olid lamamistoolid, isegi voodi oli seal rõdul. Kõik imestasime, kuidas ta selle ära on teeninud. Tema toa ukse peal oli lisaks numbrile ta nimi ka veel.

Noh, unes oli see muidugi palju lahedam kui siit praegu lugeda. Aga eks nendega ongi nii.

Eile ma unustasin ühe mõtte siia kirjutada. Kas pole imelik, kui sa hakkad mingi inimesega rääkides ennast järjest mugavamalt tundma, siis paratamatult viib see selleni, et sa hakkad talle mingit mõttetut paska ajama? Vähemalt minuga on see alatasa nii. Palun kõigilt vabandust. :D

Woot, 1000 klikki on koos. Vähemalt pool on mu enda omad. Peaks selle puhul siia kirjutama ka siis midagi.Asju on toimund küll, aga enamasti ma olen nolifinud lihtsalt. Eile või üleeile või millalgi oli mul suurepärane võimalus veeta äge õhtu Liinaga, aga mis ma

tegin? Ei viitsinud. Ja täna kuulsin, et tal oli seal suht time of her life olnud. Normaalne onju.

Ja siis ma läksin sõbraga tülli. Kusjuures pealtnäha nii tühise asja pärast, aga eks see pinge oli ennast vaikselt kerinud ja lõpuks plahvatas. Väike arusaamatus ja p

laksti saadetaksegi pikalt.

Hästi naljakas on, kui mõnda inimest üha enam tundma õppides ta võlu järjest kaob. Mul on mitu korda seda juhtund. Ma ei taha sellest rääkida.

Panen mõned volditud asjade pildid ka siia, et nii üksluine ei oleks vaatepilt.

Sellised kõrvarõngad.

Seni suurim ehitis vist.

Mõttetu ninjatäht. Tegelt on nunnu.

WHAT. THE. FUCK.

Okei mul oli praegu vist kõige imelikum juhtum seoses majaomanikuga. Üritan anda täpse transkriptsiooni

Mall tuleb mu tuppa sisse, käes on mingi alus, mille peal on (pikkade juustega inimeste jaoks väga tavaline näht) dušiäravoolust välja tõmmatud karvapusa.

Mall: "Näed, need on juuksed siin. Sinu ja Erle juuksed. Põhiliselt sinu."

Ma: "Mhm."

Mall: "Ma juba pikka aega olin vaadanud, et vesi läheb kuidagi halvasti ära. Sul on vist juuksed väga lahti, jah?"

Ma: "Mina ei tea, ju siis on."

Mall: "Ma jätan selle siia, et pärast Erlele ka näidata. Juuksed korda!"

Minu sisemonoloog: "WHAT. THE. FUCK."

See oli nagu beyond kõigest, mida ma siit oodata oskasin. :D Oleks siis nõudnud, et ma koristaks need ära sealt vms, ei, nõue on see, et mu juuksed EI TOHI peast välja langeda. Minu NGAF-i oskused kasvavad siin majas ikka tohutul kiirusel.

nonii

Tänane päev on tegelikult üsna tegus ja seiklusterohke olnud, aga ma olen selle juba erinevaid kanaleid pidi suht laiali rääkind.

Igatahes oli mul suht inspireeriv religioonipsühholoogia loeng.

Ja siis oli veel see koht täna, et ma oleks peaaegu surma saanud. Ma feissbukki valasin selle välja juba, nii et siin ei viitsi kirjeldama hakata. Aga see oli tõesti üks jubedamaid hetki mu elus. Teadagi mille kõrval. :D Sellest ma olen tegelikult vist juba üle.

Enivei me saime päris hea koha mälumängul ja üldiselt oli tore päev ja mul on hea meel, et elus olen. Homme räägin pikemalt. Mitte. Mul on homme pannkoogikas Maaritiga.

What a day

Või võiks isegi öelda what a weekend. Ajan siia ruttu oma pläma kokku, siis saan õppima hakata. Muidu kõik need mõtted ja tegevused keerlevad mu peas ja ei lase tegutseda.

Niisiis. Nädalavahetuseks läksin taaskord Pärnu, et kohtuda kenade ja vähem kenade inimestega ning et niisama siit natuke eemale saada. Enne reedel teele asumist pidin veel pangaautomaaditiiru tegema, et üür ja internet ära maksta. Väikesest pugejatujust või niisama voltimishimust lisasin kummagile rahapatakale väikese volditud lille ka. Kõigile väga meeldis. Ja siis ma asusingi teele. Pooletunnine jalutuskäik ringtee äärde möödus kui linnutiivul, kuna kogu selle teekonna vältel saatis mind ema telefonikõne. Mul on hea meel oma mobla aku vastupidavuse üle. Alles täna hakkas vinguma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Jõudnud ringtee äärde, tabas mind pettumus. Mingid 3 tsikki juba hääletasid seal ja ma pidin nende järgi ootama. Õnneks see üle 15 mindi aega ei võtnud. Sõin kaasa ostetud kummikomme ja muid toredaid asju seni. Ja nii kui ma tee äärde sain, võttis mind peale üks noormees, kes oli küll väga sõbralik ja tore, aga läks ainult Puhjani. Selle peale mulle meenusid Risto õudusjutud Puhjast ja sellest, kuidas seal üldse peale ei saa ja mis kõik veel. Ma tegelt pole üldse kindel, kas ta oli Puhjast või mingist muust kohast rääkind. Igatahes õudne mul hakkas. Sellest autost visati mind välja, leidsin ennast kiirendusraja kõrval. Kõik tõepoolest kihutasid must lihtsalt mööda. Aga mõne aja möödudes sain ikka ühe naisega kaasa, kes - oh seda õnne - läks Pärnusse. Temaga oli meil isegi suhteliselt lõbus. Jagasime üksteisega oma surnud loomade kohtamise kogemusi, kuulasime Vanilla Ninjat ja olime niisama lahedad.

Pärnus sain Mati ja mingi kahtlase jorsiga kokku, läksime parki. Seal oli kind of lahe, mu reisist üle jäänud kommidel oli ka lööki. Õhtul sain isaga koju, plaanisin juukseid värvima hakata, aga selleni ei jõudnudki. Võtsin värvi isegi kaasa, aga vaevalt ma siin seda kasutan. Igatahes. Laupäeval olid kõik teised juba hommikul vara Saaremaale jee tõmmanud ja ma sain kodus üksi tsillida. See kaua ei kestnud, läksin taas linna taas Matiga tsillima. Kodust sain suht ruttu esimese auto peale, mis mööda läks. Paikuselt ronisin bussile. Seal oli naljakas see, et ma istusin juhuslikult hr Toomas F. Aru kõrvale ja hakkasin oma kaasa võetud Vikerkaart lugema. Natsa aja pärast panin tähele, et ta ka luges mingit raamatut. Nüüd see ei kõlanudki naljakalt, aga siis oli, ausalt. Eriti kuna ma pärast hetkeks tema noortekeskuse ees seisin ja seal mingit infolehte lugesin ja tema must mööda sinna sisse tormas. Tegelt ei olnud midagi erilist, ma ei tea isegi, miks ma sellest räägin.

Enivei linnas oli lahe. Isegi täitsa äge.

Ja kodus sain õhtul niii hästi süüa. Ja läksin kell 9 magama. Ei mäletagi, millal viimati nii juhtus. Eelneval ööl läksin kõigest 10st. Ja ma arvasin, et see on rekord. Igatahes magasin 13 tundi, mis oli väga värskendav. Siis vedelesin niisama ringi ja kui selgus, et autoga on mul lootust tee äärde saada alles 5 paiku, hakkasin jala astuma.

Esimesed pool tundi must muidugi ühtegi autot õiges suunas ei möödunud, Vaskrääma ju ikkagi. Aga siis sain mingite naljakate vanameeste auto peale, kes läksid mu pärast tiiruga Surju, et ma ikka maantee äärde välja saaksin. Kui kena. Sealt võttis mu mõne aja pärast peale üks saatuslik jorss. Ta oli üldse kahtlane. Alguses ütles mulle, et läheb Narva. Ma küll omaette mõtlesin, et seda teed kaudu minu arvates Narva ei saa, aga lipp talle pihku, pole minu asi. Mingi hetk siis hakkas irvitama mu üle, et jäingi uskuma, et ta päriselt Narva läheb. Tegelikult läks Apja või sinna kanti umbes. Ja hakkas siis mulle rääkima, et mis ma sealt Viljandi kaudu lähen, sealt saan veel linnapiiri ja mis jama siis kõik on ja pla pla. Et sealt Tõrva kaudu sõidab ikka palju rohkem autosid ja..appi kui loll ma endale praegu tundun, et seda uskuma jäin. :D Igatahes jah, pani ta mu siis mingis kohas maha, kust oli tema arvates jube hea auto peale saada, et ikka ristmik ja värki. Ristmik..tore küll, aga kõik autod keerasid sealt ristmikult ära ja minu poole ei tulnudki. Lõpuks sain siis ühe sõbraliku rekkamehe peale, kes mulle pikalt ja laialt seletas, kuidas sealt pärapõrgust minema saada, kuhu ma sattunud olin. Ta pani mu Abja-Paluoja vales otsas maha, kust ma pidin siis läbi asula kõndima, et uuesti hääletama hakata. Viskas veel nalja, et näe, mingi mees on seal ära väsind. Vedeles keegi kõnnitee peal tõesti. Hakkan siis mina sinnapoole minema. Ma olin teiselpool teed temast ja hästi ei näinud. Aga siis jooksis toast mingi ahastav naine välja ja siis veel üks vanamutt ja järsku hakkas sinna neid inimesi tulema. Siis panin tähele, et tüübi pea oli nagu...suht vereloigus. BLOOD EVERYWHERE!! Nad seal tegid tiire ta ümber ja ahastasid. Eriti haige oli see, et mingi päris vana naine seal üritas ühe teist meest veenda, et ta ikka selle mururiba lõpuni niidaks, mis tollel pooleks peaga mehel käsil oli olnud. No mida veel...sul on inimene lõhkise peaga tee peal maas ja sa muretsed muru pärast. Ma üritasin sellelt paanikas kambalt välja uurida, et kas keegi kiirabi kutsumise peale on mõelnud. Oh üllatust, polnudki. Ma siis kutsusin ise. Inimestel on üldiselt vist mingi teema sellega, et nad ei taha oma tühiste pooleks peadega kiirabi tüütama hakata ja pigem teevad niisama tiire ümber vigastatud inimese ja üritavad ta ninaverejooksu peatada. Neil on seal vist õnneks kohapeal mingi kiirabi olemas, kuna nad tulid päris ruttu kohale. Ma natuke veel vaatasin seal, aga siis nad hakkasid teda ümber pöörama ja see oli isegi mu jaoks juba liiga rõve. Asusin edasi kõmpima. Sellisest värgist rahunemiseks ostsin külapoest koolijäätise ja kalaküpsiseid. Ja siis ma kõnisin. Ja kõndisin. Kuni jõudsin mingi ringtee äärde. Seal passisin niii kaua. Liiklust oli seal niigi vähe, ja keegi ei tahtnud millegipärast seisma ka jääda. Enamik autojuhte vaatas mind nii, nagu nad poleks kunagi enne hääletajat näinud.

Mingi sõbralik vanapaar viis mu Karksi-Nuiani, kus nad üritasin mind mingile oma tuttavale pruudiks sebida, kuna ta ka võib-olla läheb Tartusse. Ei läinud. Õnneks. Kõmpisin ma läbi Karksi-Nuia ja viskasin pöidla üles.

Siis võttis mu peale üks mees, kes läks Tõrvasse. Irvitas veel mu üle, et ma seda teed pidi olin tulnud jne. Ja tal oli täiega naljakas kõnedefekt. Või siis oli see mingi muu teema. Igatahes tta tütles kiga ssõna kette ptäiesti klampi mmingi skaashääliku llisaks. Nii imelik oli kuulata teda. Tema pani mu kestet Tõrvat maha ja näitas suuna kätte. Mõned kildid pidin jälle jalutama ja siis hakkas kõige nõmedam passimine. Kaugemale ma ka ei tahtnud kõndida, kuna seal oleks autod aina kiiremalt must möödunud. Tol hetkel ma olin juba täiesti kindel, et jään pimeda peale ja pean öö kuskil kraavis veetma. Aga pärast pikka vahtimist tulid mu päästjad. Ja nad läksid Tartusse. Muidu olid ka kenad. Niisiis see kõik oli väga kurnav ja traumeeriv ja ma räägiks lähemalt, aga Maarit tahab juba pooleks peaga onust lugeda. Niisiis järgmise korrani.