Mul on hobi

Kõik kindlasti teavad kirjutamata reeglit sellest, kui satud tänaval kellegi võõraga kõrvuti kõndima. Üks teist kiirendab ja teine aeglustab. See lihtsalt on nii. Aga mulle meeldib inimestega sama tempot hoida, käia just nende selja taga. Just nii lähedal, et päris seljas ei ela, aga mitte nii kaugel, et see juhuslik tunduks. Põhimõtteliselt jätan sellise vastiku creeperi mulje. Tavaliselt inimesed ei pane eriti tähele või meie teed lähevad lihtsalt liiga vara lahku. Aga ükspäev ma tulin koolist koju ja juba kodust päris kaugel sattusin kõrvuti käima ühe väikese tüdrukuga. Alguses mulle ei tulnud see trikk meeldegi, aga siis ta ise noris seda. Olin temast pisut eespool, ta jooksis must natuke maad mööda ja kõndis edasi. Ma siis hakkasin ka kiirendama. Ta sai aru, et on jamas, aeglustas. Aga ma ei läinud mööda tast, aeglustasin ka. Ei vaadanud tema poole ka mitte, vahtisin ringi lihtsalt ja ajasin oma asja. Selle aja peale oleks igaühel juba imelik hakanud. Plika jäi seisma. Mul ei jäänud muud üle kui mööda minna. Aga sellega polnud nali ammugi läbi. Siis olime juba Vikerkaare tänavale jõudnud. Tüdruk must enam mööda minna ei julgenud, tahtis tahapoole jääda. Ma aga hakkasin järjest aeglasemini ja aeglasemini kõndima. Raske oli naeru tagasi hoida, sellist rõõmu tundsin väikse lapse mindfuckimisest. Lõpuks ma juba põhimõtteliselt lonkisin ja tema oli mul ikka selja taga. Hakkasin juba korraks mõtlema, et äkki see on Bilbo lapselaps ja me lähme samasse kohta. See oleks eri magus olnud. Aga kui koduni jõudsin, läks ta siiski edasi, nüüd juba palju kiiremal sammul. Keerasin ukse peal ringi veel korra, ta vahtis pikalt mind veel, kui minema kõndis. Kordaläinud päev. The end.