Laupäeval siis olime Elmariga üksi kodus. Milline huvitav kokkusattumus, et just siis otsustas Janari meid linna kutsuda. Kasutades võimalust, tuli ta kõigepealt enne meile. Sain ühe inimese päeva ka õnnelikumaks teha, andsin talle tagasi need 200 krooni, mille ma talle võlgu olin. Ta oli ise juba ära unustanud. Silly me, kes oli kindel, et just see kogu ta tegevuse ajend ongi. :D Tema tahtis lihtsalt ammu kadunud sõpru näha. :)

Kuna Janaril oli vaja kell 7 tööl olla ja vahepeal tahtis ta veel korraldada taaskohtumise ammu kadunud sõbra Walteriga, võtsime velod ja väntasime linna. Elmari arvates kõige lühemat teed mööda, mis üldse olemas on, kuigi see oli väga sitas seisukorras ja ma oleks pigem sõitnud natuke pikema maa ja korralikku asfalti mööda.

Linnas tegime seda, mida ikka linnas tehakse, jäime küll natuke hilja peale sellega, kuna Janaril oli tööle minna ikka väääga lõbus. :D Mõtlesime isegi korra, et lähme ise ka steffi sööma ja irvitame ta üle seal, aga kergel hoone läbiotsimisel selgus, et seal polnud ühtegi vaba kohta. Ühe oleks saand, kui me poleks roninud sinna teisele korrusele ja mööda mingeid ruume tuuseldand, kus meil polnud üldse ette nähtud olla. :D Sellega siis magasime all ühe koha maha. Me polnud ju ometi nõus selle värdjakarjaga liituma, kes ukse taga järjekorras seisab, niisiis läksime Sami ja ma tegin Elmarile burksi välja. Siis ma rääkisin empsiga telefonis umbes pool tundi, kui mitte rohkem. Samal ajal üritas mingite mulletitega soomlastega tutvust teha. Raha ta ei olnud nõus küsima, nagu ma soovitasin.

Fast forward, sõidame koju. Suutsin Elmari ära veenda, et tagasi minna mööda asfalti. Mingi hetk (täpsemalt surnuaias joogipausil) heliseb ta telefon. Jocko helistab ja kutsub ujuma. Elmar läheb kohe nii tuuri sellest ja me peame hullult kihutama hakkama, et ikka karjääri jõuda, enne kui Tarvo ära läheb. Karjääris oli lahe, mina ujuma ei läinud, kuigi olin sinna mineku ajal seda plaaninud. Aga Tarvo väiksed vennad ja vanemad olid ka seal, siis Elmar arvas, et ei ole väga kena paljaks võtta ennast nende ees. Tema on vanem, ju ta teab.

Nad ujusid seal päris kaua, kuskil 10 ajal hakkasime tagasi tulema. Siis mingid tüübid, kes seal ka ujunud olid, jälitasid mind oma audiga ja arvasid, et ma lähen ilmselgelt valele poole. Ma küll ei võtnud vedu, kuid mõtlesin pärast omaette, et huvitav, kas asi oli selles, et oli juba suhteliselt pime, või selles, et nad olid juba suhteliselt täis, või selles, et ma hakkan lõpuks ometi vaikselt inimese moodi välja nägema ja inimesed julgevad muga rääkima tulla. :D Väga purjus nad samas ei tundunud, eriti kuna autoga olid ja nii.

Fast forward, oleme kodule juba suht lähedal ja helistab uuesti Jocko. Kuskil on elekrtiliin maas ja kõrge lahtine leek on üleval. Ta oli mingid mehed juba kutsund ja vist tahtis oodata neid seal. Elmar muidugi pidi ka seda nägema. Hakkasime siis tagasi minema. Praegu ma mõtlen, et ma oleks võind ju koju ära minna. Aga ei. Elmar kimas mul eest ära ja ma suutsin veel ära eksida kuhugi puutöökoja keerdkäikudesse, kuni lõpuks nad üles leidsin. Leeki enam polnud, ilmselt oli elekter välja lülitatud. Parandajad pidid mingi tunni-pooleteise pärast jõudma. Päris me viitsisime oodata. Naersime veel, et raudselt on kogu Vaskräämal elekter tagant ära nüüd.

Fast forward, oleme kodus. Ongi elekter läind. Kiiremas korras küünlad põlema, ühe kanistri lasime vett ka täis, kuigi pumbaga paistis kõik korras olevat. Ma lasin veel läpakast musa, nii kaua kui akut oli. Tundus, et niipea voolu tagasi ei saa, niisiis läksin ma magama. Elmaril oli see juba käsil. Paha olla ega midagi mul ei olnud, ainus kõrvalnäht oli see, et absoluutselt und ei tulnud. Vähkresin seal mitu tundi, kuni mõtlesin, et kontrolliks voolu olukorda. Pistsin pea oma kindlusest välja ja juba oli näha, et läpakal oli vool taga. Wifi kaart tegi küladiskot jälle. Käisin veel ruttu pesemas ära ja siin ma nüüd olen. Alasti, unetu ja isegi mitte väsinud.

Nii hea meel, et vahelduseks sai kodust välja ka natuke. Kohe näha, umbes 6x rohkem on siia ka kirjutada. :D Note to self: peab rohkem Janariga chillima. Kolmapäeval vist lähme Aino ja Willemiga Tartusse filmi vaatama köhhköhhpokkeritmängimaköhhköhh. See võib isegi tore olla. Sain oma vana mobla mälukaardi pealt head musa ja häid pilte ka kätte. Äkki panen siia vaatamiseks mõnegi. Näis. Aitab küll praegu. Tadaa.

All we need is love and beer, and old school metal and holiday cheer...