Aga siin olles olen ma mõistma hakanud, kui õnnelik lapsepõlv mul tegelt olnud on. Kui ma oleks kõik need aastad pidanud taluma midagi sellist nagu täna, oleks ma hoopis teine inimene. Ja tean inimesi, kelle kirjeldused vanematest just sellised ongi. Eks ma olen suur tüdruk, saan hakkama. Aga pime viha on ka üks naljakas asi, millega tegeleda. Mutt võiks siis tulla mu juurde, istuda maha ja rääkida südamelt ära, mis see on, mis minus talle ei meeldi. Ei, tema otsustab iga asja kallal vinguda ja mulle pidevalt meelde tuletada, kuidas ma olen ikka kummaline inimene. Väga harva on asi selles, milline inimene on. Tema teod on need, millest midagi järeldatakse. Enamasti ennatlikult. Muud pole öelda kui et kahju on. Pähe ma omale istuda ei lase. Näis, mis siin saama hakkab siis.
No comments:
Post a Comment