Ja praegu ma lihtsalt juhin end kõrvale kodutööst, tulin kirjutama siia. Ei teagi, kas saan magama minna, kui üks hetk seda otsustan. Kaks tassi kohvi pole minu organismile mingi naljaasi. Ja kui siis jäängi magama, kas kümneks (või äärmisel juhul 12ks) üles saan? See oleks nii valus, kui ma grammatika seminari, mille jaoks esimest korda koduse ülesande ära tegin, maha magaks. Kusjuures ma kahtlustan, et ta tegelikult ei korjagi neid ära, vaid ainult ähvardas, kuna viimane kord nii paljudel tegemata oli. Appi kuidas mulle meeldib oma näppe jälgida, kui ma trükin. Clickidy click. See on vist sellest, et mingid küüned on vaikselt kasvama hakanud. Vähem stressi viimasel ajal. Huvitav...
No comments:
Post a Comment