Hakkab pihta vaikselt

Kui hakkan tänasele päevale mõtlema, tundub see kui vähemalt kaks päeva. Nii palju on toimunud. Hommikul kell 10 oli mul esimene seminar, konversatsioon. Hakkasin loomulikult liiga vara minema ja kui selgus, et see aine algab alati poolest, oli ootamist veel rohkem. Tund iseenesest oli väga lõbus, sain teise rühma inimestega ka tuttavaks. Mõnes mõttes tahaks selles grupis isegi olla. Seal on Liina, üks piff, kes minu moodi välja näeb. Tal on küll suuremad tissid, aga see-eest kõveramad hambad. Siis seal on veel Tõnu, siis veel üks tüüp, keda ma tean, siis üks Renee, kes on Jüri tuttav (Jürist räägin hiljem). Näis. Praegu pole veel midagi otsustatud. Kuigi ilmselt jään A-teamile truuks.

Pärast seda tundi läksin natuke Tartut avastama, kuna selgus, et kaks vahepealset loengut pidid ära jääma. Nii palju siis minu hommikust õhtuni täisplaanitud päevast. Igatahes avastasin kaltsukaid ja soetasin mõned väga ägedad hilbud naeruväärsete hindadega. Siis tulin koju. Loeng pidi alles kell 2 olema. Tegin omale ilge hunniku kruubiputru, päris hästi tuli välja isegi. Suurema osa muidugi panin külmkappi homset ootama.

Siis läksin järgmisesse loengusse. Esimene päris loeng. Tee peal nägin Ainot. Euroopa muinaskultuurides oli siis seal juttu. St tunniplaani järgi. Tegelikult on lektor arheoloog ja esimesed loengud kujutavad endast sissejuhatust arheoloogiasse. Paljud hullult kirjutasid kõik üles, mis kuulsid, enamik oli msnis ja ühte piffi nägin isegi farmville'i mängimas. See oli suht massiloeng siis. Magama jäin seal ainult kaks korda. Pärast nägin veel Liisi, Kristiinat ja Janikat.

Siis läksin uuesti koju.

Kutsusin Maariti enda juurde filmiõhtule, mõne tunni möödudes ta tuligi. Natuke aega jõudsime telekat vaadata, kui Määru sai kõne Jürilt, kes kutsus välja teda. Osava suhtekorraldajana sebis Maarit muidugi minu ka kaasa. Hakkasime paaniliselt sättima ennast, vaatasime umbes viiendiku Kickassist ära ja asusime teele. Nii palju siis filmiõhtust. Amityville'i õudust ma vaatan täna ikkagi ise. Üksii. Buhuuu.

Jüri muide on üks steffi töötaja, kes on Janari koopia. Päris lahe. Igatsesingi teda.

Läksime siis mingisse kohta, mis osutus Tiigi tänava ühikaks. Tüübid jõid seal, ajasid möla, me Maaritiga phm istusime nurgas ja vaatasime pealt. Pole nagu midagi erilist rääkida. Mingi hetk saabus sinna üks naeruväärselt kena noormees. Me ei suhelnud. Siis me phm läksime minema, natuke aega käisime koos, siis lahkusin ma Maaritist ja teistest ning suundusin Jüri ja ühe tüübiga, kelle nime ma ei mäleta, Tähtvere poole. Jüri arvas, et me elame suht samas kandis, kuid ta on Tähtvere tänaval ja ma lihtsalt seal kandis kuskil. Niisiis läksid meie teed lahku.

Ja siin ma nüüd olen. Lähen vaatan telekat, kui sealt midagi ei tule, vaatan Amityville'i blabla ära.

Head aega.