Nagu lubatud, Hiiumaa

Läksime perega esmaspäeval Eesti suuruselt teise saare peale. Kas teadsite, et Hiiumaa on Eesti suuruselt teine saar? Päriselt, ma ühe turismilipaka pealt lugesin. Nüüd olen teadmise võrra rikkam.

Niisiis. Rohuküla sadam on ülimalt hitech, aga wifit seal pole. No mis see olgu? Kohvikus müüs mingi tädi, kes eesti keelt ei osanud. Seinakontakte seal ka polnud. Aga siis saime lõpuks laeva peale. Mild improvements, elektrit seal seinast sai, küll aga polnud jällegi wifit. Võiks ju eeldada, et pooleteisetunnise sõidu peal võivad kliendid vahepeal reidis käia. Vaatasime Kickassi ja sõime burksi friikartulitega. See oli kusjuures tõeliselt rõve burks.

Kas teadsite, et Hiiumaal on Selver? Mina ei teadnud. Muuseas see oli mu esmakordne visiit antud saarele. Ja edasi läks me reis. Kui aus olla, siis on mul vahepeal tegevuste järjekord meelest ära läinud. Igatahes me käisime Hiiumaa muuseumis, kuhu saime tasuta, kuna isal on mingi sõber seal direktor. Vedas, sest muidu oleks minemata jäänud. Pilet oli tervelt mingi 15 eeku vms. See sõber tal, tal oli selline huvitav komme, et ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis ja noh saate aru küll. Rääkis mingi huvitava loo sellest, kuidas mingi satanist oli seal Hiiumaal mingi kiriku põlema pannud. Jutt oli tegelt millestki muust, aga ainult see jäi meelde. Ja siis isa hakkas vaimutsema, kui ma arvasin, et kõik satanistid ei ole üldse sellised ja neist on ühiskonnale vale mulje jäänud ja osad on üldse mingid wannabed jne. Ta sai kurjaks selle peale. Mul oli naljakas.

Igatahes seda ma ei mäleta, kuhu me muuseumist edasi läksime, aga ühel hetkel ütles Elmar, et auto tagakumm viliseb naljakalt. Isa ei teind välja. Ja siis oligi kumm tühi. Ja tuli välja, et meil polnud autos üldse normaalset tungrauda. Mingi selline oli, et auto tuli phm oma jõuga üles vinnata. Või ma ei tea, ma eriti ei viitsinud seal uurida, Elmaril persevahe paistis ta Relika skinny jeanside seest. Selleks võiks ikka skinny ka olla, kui selliseid riideid kanda tahad. Igatahes me Liiviga läksime mingit heinaküüni vms uurima. Seal oli jänese muumia maas, niisiis sinna me ööbima ei jäänud. Suure pingutusega said nad kummi ka vahetatud ja sõit võis jätkata.

Vahepeal oli pimedaks läinud, niisiis suundusime kohe ööbimiskoha poole. Olime mingi rmk metsaonni vms mõelnud võtta omale. Õnneks seal polnud kedagi ees. Samuti mitte puid. Iseenesest oli seal lubatud, et on puud. Ma tahan oma faking puid! Ühesõnaga puid polnud. Oli külm. Tegime instant grilli peal grillvorste ja jäime magama. Mina tahtsin veel ujuma minna, aga pimedas oleks see halvasti lõppenud, nagu järgmine päev õppisime. Magada mina ei saanud, kuna isa norskas nagu traktorimootor. Phm olin lihtsalt selili maas kogu öö. Vahepeal tahtis nutt peale tulla. Nii jube väsinud, aga lihtsalt ei saanud uinuda. Vahepeal keset ööd tuli mingi mees majakesse sisse ja hakkas röökima, et kas seal inimesi ka on. Tuleb välja, et oli. Niisiis tol ööl magasin ma 2 tundi, pärast isa ärkamist hommikul. Otsustasin, et järgmine öö magan kas õues või selle katusealuse peal, kus Elmar.

Järgmine päev lasime autol kummi ära parandada, muuseas pandi kõik kummid vist uued. Ma pole päris kindel, et viitsinud vahtida seal. Sõit võis jätkata. Käisime villamuuseumis, kust ma sain supernunnud käpikud. Muidu oli see mõttetu. Ausalt. See oli rohkem vabrik kui muuseum. Ei toimunud suurt midagi. Hiiumaal on jube palju Konsumeid muide. Aga see on päris lahe pood. Otsin Tartus ka mõne üles ja ainult seal hakkangi käima.

Siis me külastasime veel Kõpu tuletorni ja teine oli Tahkunas vist. Nende otsa ronisime, see oli äge. Ja seal kuskil oli see Estonia mälestusmärk, mis on õnnetuse toimumispaigale kõige lähemal. Isa tahtis hiilata ja küsis, et mille poolest see eriline on teiste Estonia nende värkidega võrreldes. Ma polnud kunagi kuulnud midagi sellest ja täiesti lampi pakkusin kohe õige vastuse. Olen lahe.

Rohkem mulle meelde ei tule, kus me käisime, niisiis läksime tagasi ööbimiskohta. Sinnasamasse, kus eelmine öö. Puid ei olnud ikka veel. Isa helistas mingile numbrile, mis seal kirjas oli. Küsis, et kus meie faking puud on. Ma tahan puid!! Onu ütles, et äkki nad toovadki, täna pidi puudeveoring nkn olema. Me kõik mõtlesime, et yeah right, kell on 8 juba. Aga ennäe imet, onu tuligi ja tõi puid. Me saime puid. Ah jaa, meres käisime ujumas ka lõpuks. Väga jõhkralt ägedad lained olid. Aga põhi oli valus, kivine. Sel ööl magasin maja katusealuses pööningulaadses kohas. Oi kui hästi magasin. Külm oli, aga vähemalt vaikne.

Hommikul pidime varakult minema hakkama, sest isal oli Haapsalus mingi töövärk. Haapsalus, for real. Seal on inimesi ka, kujuta ette. Busse sealt näiteks regulaarselt ei käi. Meie Elmariga läksime siis häälega koju. Pandi meid linnapiiris maha ja seal vahtisime. Kõik autod paistsid keeravat ära hoopis mujale. Umbes 15 mindi pärast saime mingi kaubiku peale, mis hästi natuke edasi viis meid. Sealt saime suht ruttu järgmisele furgoonile, kus olid mingid Kaitseliidu mehed. Elmar ütles, et aint kaitseliitlatel on digilaik. Ju on siis. Need onud ka eriti kaugele ei viinud. Ja siis hakkas peale täielik õudus. Jep, dramatiseerin üle, aga tüütu oli küll. Üle tunni aja passisime selle koha peal. Kõik läksid jälle hoopis Martnasse ja ei võtnud meid peale. Mingi hetk otsustasime kõndima hakata. Lihtsalt ei viitsinud selles kohas olla enam. Ja siis suht kohe saimegi peale. Ja oh rõõmu, see auto läks Pärnusse. Mina jäin vahepeal magama autos ja libisesin küünarnukiga aknalüliti peale. See oli hea äratus. Autoomanikud vaatasid mind nagu mingit väärakat. Vihma sadas ka.

Ja siis me jõudsime pärnusse ja tegime seda, millest võib lugeda eelmisest postitusest.

Appi kui pikk see nüüd oli. Aga palju õnne, läbi sai.