Aktusel sain ennast targana tunda. Gaudeamus oli peas. Kohtasime aktusel ja linna peal palju Sütevakalasi ja muidu tuttavaid. Kunagist bestikat Astit nägin ka, aga me ei jõudnud rääkida. Huvitav, mida ta õpib..
Esimese edusammuna hommikul suutsin ma telefoni koju unustada. Vahepeal käisime Maaritiga koos selle järel. Ta tuli kaasa, kuna ma lubasin siis temaga ta aktusele minna. Minu infotundi jäime hiljaks, sest -oh üllatust- ma ei orienteeru. Aga hea meel oli infotunni palju tuttavaid nägusid näha. Kahjuks küll rohkem õppejõudude poole pealt, aga 2 poissi olid olümpiaadi ajast tuttavad. Tõnuga me saime päris hästi läbi isegi, ta oli lahe. Aga meid oli eraldi gruppidesse pandud. Tough luck. Tuleb uusi sõpru leida.
Voodit mul jätkuvalt pole. Isa ja Liivi käisid otsimas (jube armas neist onju), aga kõik poed on tühjaks ostetud. Sain täispuhutava madratsi vähemalt. See tundub täitsa normaalne. Võtab vähe ruumi ka.
Saime koolist mingi kotitäie igasugust pahna. Vähemalt sain uue poekoti ka hea omale. Käisin esimest korda siin ise poes. Ostsin mune ja määrdejuustu. Sain omale normaalset toitu teha- makarone munaga. Noh, selle normaalsus on kaheldav, aga parem ikka kui leiba närida. Mida ma ka tegin. Maaritist on kahju, ta ei viitsi omale süüa teha midagi normaalset ja toitub mingitest instant mealidest ja muust pseudotoidust. Me teeme sulle kokandusmotivatsioonikursuse veel! Vahi, mis sõna välja mõtlesin.
Homme hakkavad kohustuslikud loengud (kuhu ma tegelt minema ei pea) mul alles kell 2. Ja Müügipartnerisse lähen pärast kooli intervjuule. Katsun homme rattaga minna. Mitme maja vahel on vaja liikuda ja äkki jõuan pärast kooli ja enne vestlust kodus ka ära käia.
Üldiselt tunnen ennast hästi. Loodetavasti saan kursakaaslastega natuke lähemalt tuttavaks. Tadaa.
kahju, et seda kokandusmotivatsioonikursust õisist ei leia, kohe paneks end kirja....
ReplyDelete