So long, Pampers!

Nüüd sai see tööots siis ka läbi ja kõik on jälle koolilainel. Vähemalt idee järgi. Ma suutsin viimaseks tööpäevaks ikka ka omale mingi haiguse sebida ja seal oli väga tüütu neid viimaseid tunde tiksuda. Aga vähemalt sain kasulik olla ja Mallile goldrexi tuua apteegist. Olen hea üürnik nüüd.

Täna ärgates oli täielik surma tunne peal. Nina tahtis pea küljest ära kukkuda. Palavik oli vist ka. Kraadiklaasi ju mul, vaesel tudengil, ei ole. Aga nii vana olen juba küll, et temperatuurimuutuse kehas ära tunnen. Kuna minust siis erilist väntajat polnud, läksin jala. Hakkasin veel ekstra varem minema, kuna esimene loeng oli eesti keel ja seal oli meil mingi töö plaanis. Tavalise traditsiooni järgi kuuluvad kodused ülesanded ikka loengueelsesse veerandtundi. Mõned harjutused olin suutnud õnneks juba eelmisel nädalal ära teha, nii et sain pigem lihtsalt vahtida seal. Esta töö oli väga lihtne. Ma sain ennast ka natuke kasulikuna tunda, kuna näitasin Liinale (kellel on muide üks ägedamaid perekonnanimesid, mis ma kuulnud olen) ta töös kõik ta vead ette, mis leidsin. Mõlemad saame suure tõenäosusega töö arvestatud ja kõik on hästi. See loeng oli meil muidu ka ülimalt tore. Irvitasime meie ühise vihavaenlase Astridi üle, kes lihtsalt pingutamatagi tekitab vähemalt minus tungiva soovi midagi ta suunas visata. Ma loodan, et me kunagi koos jooma ei satu. Ah ta niikuinii ei joogi. Vb tarkuse vett. :D Oi kui vaimukas ma olen.

Itaalia keeles oli mul üks kord vahele jäänud, kuna pidin neljapäeval töö jaoks koolitusel käima. Niisiis ma olin paljust ilma jäänud. Aga õnneks istus mu kõrvale Kadi sugulane Kristjan (Kasearu), kes polnud ka viimane kord kohal käinud, ja meil oli vähemalt lõbus. Mõlemad saime lollid olla.

Tagasiteel Ülikooli tänavale kohtasin ma Liisi ja Janikat, ühele kellest ma olin eile just olulisi nippe saksa keele tööks jaganud. Nii naljakas, kuidas täiega paljud endised klassikaaslased nüüd siis saksat õppima hakkavad. :P Sesmõttes et mul on muidugi ääretult hea meel, kui saan igast reegleid neile tutvustada, millest õpetajad pole rääkinudki. Igatahes siis ma nägin enne loengusse minekut veel Renat, jutustasime natuke sellest, et ta pole oma kassipoegadele ikka veel kodu leidnud. (btw, kas SINA ei taha omale kassi?) Jama teema. Ja siis ma läksin tekstianalüüsi surema. Ajusurm oli see tõepoolest täielikult. Ma olin muidugi vajalikud materjalid maha unustanud ja suurema osa ajast vahtisin tühja või nuuskasin nina. Nina on muide jube valus juba. Ja alles 2. päev seitsmest hakkab mööda saama.

Olin plaaninud kohe pärast kooli ennast koju ravima minna (loe: mitu filmi ootasid vaatamist), aga selle plaani suutsid neiud Ägedad ära rikkuda. Saime pirol kokku, ajasime mula, klappisime veini, ajasime mula. Väga mõnus oli. Ma olen õnnega koos, et nii ruttu normaalsed inimesed suutsin leida. Liina seal vahepeal osales mingis kampaanias ka, need suured papist kassiga pifid liikusid ringi seal ja otsisid ohverid. Ja siis oli seal mingi selline huvitav nähtus, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Vahepeal oleks lihtsalt tahtnud mendi kutsuda, kuna see oli väljakannatamatu, vahepeal oli lihtsalt naljakas. Ahhaa, olukorra mainiks ka ära. Mingi meeletu hulk alaealisi haardkoor punkareid hakkas sinna kogunema. Üle 14 mõni neist vaevalt oli.

Igatahes kui vein lahendatud sai, käisime vetsus ja siis kutsusin ma heast südamest neiud enda juurde ja pakkusin neile oma kokakunsti demonstreerida. Tegelikult ma ausalt ei võtnud südamesse, et nad mõlemad need praekartulid maitseainetega üle kallasid, kuna ma olen ju haige ja maitset tunnen väga vähesel määral. Igatahes mulle tundus, et nad olid rahul. Uuesti linna peale laaberdama ma nendega minna ei viitsind ja siin ma nüüd olen.

Hakkasin Fargot vaatama, aga selline blogi kirjutamise isu tuli peale. Nagu näha. Viimane kord, kui ma üheainsa päeva kohta nii palju kirjutasin, oli vist pärast Hiiumaad. Ja naljakas on see, et tegelikult polnud täna mingi erakordne päev. Võib-olla sellepärast oli, et ma viimati kolmapäeval koolis käisin ja lihtsalt igatsesin kõiki neid inimesi. Täitsa võimalik ju. Ja oi oi oi Triinu toob mulle homme Die Ärzte biograafia. Phm kui selle läbi loetud saan, võin rahus surra. Mulle ametlikult meeldib siin!

(Appi kui propagandalikult rõvepositiivne lõpp. Ma ei saa sellega leppida. Ilm on sitt. Punkt.)