Ma olen närvihaige

Tahtsin juba kirjutama hakata, kui jubedalt tüütu terve tänane päev olnud on, aga siis tegin kohutava avastuse. Kell on alles 11. Tavaliselt ma alles magaks sel ajal. Aga mitte täna, oh ei. Kella 8 paiku kuulsin läbi une, et isa ütles Liivile, et äkki peaks Emma enne üles äratama, kui ta linna läheb. Sellest eeldasin, et äkki nad on nii mõistvad ja arvavad, et võib-olla ma tahan ka linna minna. Kuid ei. Isal on jalg haige, nii et tema vedeleb diivanil ja mina pean teda teenindama ja Albertit ka hoidma. Fuck this shit. Normaalne inimene ilmselt mõistaks ja värki, aitaks hea meelega. Kahjuks ma pole normaalne ja see ajab väga närvi ja üldiselt tahaks siit ära minna juba, kuna mul on tunne, et nende arust polegi mul midagi paremat teha kui nende last hoida. No ei.