Ma olen see nädal põhimõtteliselt kõigis loengutes kohal käinud, millel mingi mõte on. Kas pole tore? Kuskilt on järsku mingi motivatsioon tulnud. Natuke on ilmselt asi selles ka, et rattaga on poole lihtsam käia. Täna reaalselt ronisin kell 9.45 voodist välja. Varem hakkasin siis juba minema. Ja ilmad on ka nii ilusad. Ja loengusse mitte minemisest võidetud 2 tundi mööduvad kodus palju aeglasemalt ning on tavaliselt sisutatud samasuguse jamaga, mis koju tulles tegema hakkan. Nii et igatpidi parem on ikka kohale vedada end. Ja viimasel ajal on isegi täitsa tore olnud. Tekstianalüüsis kuulame ja teeme raamatuettekandeid. Väga värskendav. Täna sain ühest heast raamatust teada, mille järgi tehtud filmi ilmselt lähiajal vaatan. Enne tuleb Death Race 2 kuidagi läbi venitada. Muidu ma ei saa inimestele rääkida, kui halb see on. Kuigi esimesed pool tundi on mind selles juba täielikult veennud.

Ja Kiisu on kuskil maal. See vist tähendab, et saan Pärnus käies päriselt kodus ka käia. :D Saan..see kõlas, nagu muidu poleks saand. Ikka sain, aga nagu isa ütles, ei tahtnud lihtsalt. Mitte et kodus halb oleks, mujal on lihtsalt palju palju parem. :) Emaga peaks ka rohkem chillima. Ta niigi vähe näeb meid. Ja ma lõdva randmega lasen üle lihtsalt. Paha tunne on veits. Püüan end parandada. Tegelt mulle ükskord täis peaga öeldi, et ma võin ka sinna maale minna mõnikord, aga ei tea, mida sellest arvata. :D Teadagi, mida kõike sülg konditsioonis olles suhu toob. Eks näis, muud pole midagi.

Ja A+W-ga pole ammu suhtlend. Võiks. Nüüd mul on nende juures palju parem käia ka, velo perse all ikkagi. Peibist rääkides, täna tulin sel aastal terve tee Jakobi mäest ilma ratast kõrval lükkamata üles. Tuharalihaste kramp oli ikka jõhker pärast. 5 minti pärast koju jõudmist ähkisin ja puhkisin ikka veel. Aga tegelt on hea tunne. Hakkan vaikselt arenema ja kaugel pole need ajad, kui hakkan 5. käiguga mäest üles tulema, nagu sügisel. Praegu ikka ägisen esimesega.

Appi ja täna on alles 14. ja mul on raha jälle nii otsas. Hakkab käest ära minema asi. Igast Pärnus käimised ja lõbustused annavad eelarvele ikka hoobi. Tööl pole ka ammu käinud. Aga kõik pakkumised on nii ebamugavates kohtades. A la transpordile sinna kulub sama palju kui pärast palka saan. Kuigi nüüd on ratas ka. Aga ikkagi. Eks olen laisemaks ka jäänd. Tundus, et isal pole ka iseenesest midagi selle vastu, kui ma kuu lõpus küsin, et ta juurde saadaks raha, kui normaalsed põhjendused on kulutustel. Eks nüüd ta saab muidugi nina alla hõõruda, et igast lõbustustele kulutan, aga keegi peab ka. Ja hääletamishooaeg on ka sajaga käes. Ehk järgmine kord ei hakkagi auto peale sebima, ronin tee äärde.

Piduriklotse vist see kuu ikka ei jõua osta. Midagi ei jõua enam see kuu osta. :D

Adieu, meine Amigos.