Käisime eile Maaritiga taarat viimas. Taarapunkti sulgemiseni oli jäänud umbes veerand tundi ja järjekord ukse taga oli päris värvikas. Noor parm, vana parm, veel üks vana parm, naisparm, Maarit, Emma. Järjekordne sellistest hetkedest, mis paneb elu üle imestama. Need inimesed on kunagi käinud koolis, emaga loomaaias. Neil on võib-olla omal lapsed, õed, vennad. Ja nüüd nad kaklevad üksteisega taarajärjekorras ja lähevad võõraid noori tüdrukuid tülitama ning lähevad just kätte saadud taararaha eest uut Bocki pommi ostma. Kuidas see juhtub? Jube on mõelda, et kunagi on osad mu tuttavatest sellised. Selles pole kahtlustki. Kurb. Tekib tahtmine midagi oma eluga peale hakata. Ja kohe. Mitte et see lõpuks midagi muudaks, eksju?

Baaahh, tegelt on elu ju ilus ja aken on lahti ja häpi ja mõnus kristlik rokk kõlab :D Kui teie POD-d kuulate, siis ma võin Relient K-d ka kuulata. Ei huvita.