Kell on alles 2 ja juba on tore päev

Tänane hommik oli vist küll selle aasta jooksul parim. Enesetunde poolest. Lõin kell pool 8 plaks silmad lahti ja mõtlesin, et nüüd olen küll sisse maganud, nii puhanud tunne oli. Aga vaatasin kella ja äratuseni oli pool tundi aega. Sain mõnuleda veel. Eilsest haigusest polnud enam jälgegi.

Koolis oli ka talutav, et midagi erilist. Mõtlesin, et võtan sellise asja ette, et teen iga päev vähemalt ühe asja teistmoodi, kui tavaliselt. Et oleks põnevam. Täna ostsin tavalise burksi, aga ei lasknud soojaks teha. Väga värskendav kogemus. Ja sealsamas burksipoes juhtus ka huvitav kokkusattumus. Tegelt küll mitte nii väga huvitav. Igatahes vahtisin järjekorras ja silmasin leti peal cherry passioni maitselist tic taci. Siis mul tuli meelde, et mul on kodus ka neid ju ja et olin kaugele sahtlipõhja ära peitnud, et nad mälumänguni säiliks, kuna pidin Maaritile maitsta viima. See oli vist küll eelmiseks või üleelmiseks mälumänguks, aga vähemalt nüüd tuli meelde. Kui ma seal letil poleks näind seda, olekski igaveseks ununenud. Vot kui tore lugu.

Ja ellujäämisinstinktiga on mul ka kõik korras, nagu paarkümmend minutit tagasi selgus. Olin oma mõtetes ja kõndisin kahele poole vaatamata teele. Tavaliselt ei tee ma seda mitte kunagi. (Teadagi mis mõjub vahel ka negatiivselt.) Igatahes, autole ette kõndisin, ta oli küll enam-vähem turvalises kauguses, et nii kui märkasin, jooksin vut-vut kohe ära teelt, mitte ei jäänud ehmunult keset teed seisma, nagu olen mõne teise inimese puhul tähele pannud.

Nii meeletult põnev päev oligi. Ja kell on alles kaks.