Ma ei ole nii ammu ühtegi toredat inimest näind, et paha hakkab. Korrutan muudkui endale, et ei saa kuhugi minna, ei saa midagi teha, sest kogu aeg peab õppima. Aga kas ma seda ka teen? Enamiku ajast mitte. Nüüd mul oli kahe eksami vahepeal kaks päeva (üks neist tänane, aga see on juba korstnasse kirjutatud), kui otseselt ei olnud midagi vaja teha. Ja ma ka muidugi ei teinud. Oleks igast asju võind korda saata. Täna heal juhul vean end poodi korra, aga see pole ka väga tõenäoline.

Ja siis mul tuli meelde, et see kuu on veel sünnipäev ka. Ei tea, mis sellest üldse saab. Siin Tartus mul kuskil pidada ei ole. Vaskrääma vaevalt keegi tulla viitsib. Ja siis on veel see probleem, et keda kutsuda. Kuigi ma arvan, et selle ühe koha pealt ei ole sellega enam mingit küsimust. Mul siin...pea on natuke teistmoodi töötama hakanud vahepeal ja osad asjad paika pannud. Äkki kutsun paar paremat kiisut kojukoju ja teeme midagi. Või kui kõik on Tartus, lähme välja vms..eks siis näis. Tahaks uisutada, tuli praegu meelde. No vaatame.