Ma vist ikkagi oskan süüa teha

Jõudsin järeldusele, et mu Mallel on kõik vanaemade halvad omadused, aga ei ühtegi head. Very nice. Ja siis ma nägin täna, et tal on suuuur purk vaarikamoosi. Selline pannkoogiisu tuli. Kui kellelgi on üle moosi/seeni/muid maitsvaid asju purkides, siis võib kõik mulle saata. Suurima tänuga võtan vastu.

Ausalt öeldes ei olnud mul muud erilist öelda, kohusetundest lugejate ees seadsin sammud siiapoole. Võin siis juba rääkida, et ma vist lähen see nv ka Pärnusse ja läheksin hea meelega inimestega õue. *hinthint* Enivei, homme on mul itaalia keeles kontrolltöö ja plaanisin täna õhtul ilusti selle jaoks õppima hakata. Aga samas on mul homme enne seda tööd 4 tundi vaba aega. Miks valmistuda ette, kui on alati olemas viimane minut?

Ja eilse mälumängu vaimus hakkasin ma mõtlema lollakate inimeste peale. No on ju mingi selline teatud tüüp, kes lihtsalt kõigile närvidele käib. Tegelikult vist mitte kõigile, kuna neil on ka boyfriendid ja sõbrannad jms, aga äkki see on ka lihtsalt manipuleerimisoskus. Igatahes selle mõtlesin ma ennist süüa tehes välja, et vaevalt nad ise teavad, kuidas suurem osa rahvastikust neid välja ei kannata ja igal nendega koos veedetud hetkel surub endas alla vägivallatungi (or is it just me?). Ja tavaliselt ei lähe keegi neile seda näkku ka ütlema. Isegi kui läheb, siis ei pruugi kõnealune sellest aru saada või ta alateadvus blokeerib selle lihtsalt ära ja esitab teadvusele millegi muu (huumori?)pähe. Seega - võib see inimene olla ju igaüks meist. Me lihtsalt ei teaks seda. Kes mind tunneb, teab, et ega ma nii väga teiste inimeste puhul selle pärast muretsegi. Ikka me, me, me. Näiteks kui ma Tartusse hääletasin pühapäeval. Need inimesed seal autos...päriselt iga kord lihtsalt jäi vestlus vait, kui ma mingit nalja üritasin teha. Räägivad-räägivad, ma viskan repliigi vahele...vaikus. Ma võisin nende jaoks täpselt selline inimene olla. Kuna nad mu sõbrad polnud, ei üritanud nad oma põlastust ka varjata. Päris hirmutav mõte. Äkki olen mina ka selline manipuleeriv värdjas, kes oma lolli arvamust inimestele peale surub ja jääb rahule ainult siis, kui on saanud oma tahtmise? Või oled see äkki hoopis SINA?

Appi, mis jubedus mul siin kõige esimesena sulle näha on. Palun vabandust. Parandame selle vea.

Kuna mu nädalavahetuseplaan Elmarile külla minekust hävitati eos, kuna keegi otsustas neil ühikas läbu panna ja rohkem inimesi sinna ööbima ei lubatud, otsustasin hoopis Pärnusse minna. Tallinnas oleks kindlasti lahe olnud. Mitte et Pärnus ei olnud.

Too kord oli mu esimene kord nii pikka otsa hääletada. Selles mõttes oli ebahuvitav, et kohe suht esimese autoga sain otse Pärnu. Ja need olid veel kõigele lisaks sakslased. Ja ühel neist olid väga ilusad juuksed. Õnneks ta istus must piisavalt kaugel, et ma neid näppida ei saand. Oleks piinlikuks läinud.

Igatahes sain ma nendega rõõmsasti Pärnusse ja juhatasin veel teed Saaremaale ka. Küll ma seda juba tunnen. Olin lubanud empsile, et saan temaga kokku, aga ta polnud veel kohtumispaika jõudnud. Läksin siis kaltsukasse tuhnima. Ja seal tabas mind kui rusikas näkku maailma ilusaim püksipaar. Okei, see oli liialdus. Ilusad olid igatahes. Ja siis tuli emps ka, ma proovisin neid jalga (loe: keerutasin 5 min peegli ees), siis läksime pooleks tunniks õue, kuna siis pidi hakkama happy hour. Ehk siis sain need veel 30%-se soodustusega ka.

Ja siis ma tahtsin korra parki uurima minna, kas seal ehk kedagi toredat on. Oligi. Mati ja Kentu ja Gerda (kas ma unustasin kedagi mainida?) istusid, niisiis me liitusime nendega. Tegelt olime päris kaua seal, aga mul pole sellest midagi erilist rääkida. Sesmõttes et lahe oli. Emps jagas küpsist ja värki. Naerda sai ja värki. Ja ma lubasin Matile raamatut laenata, mida ma leida ei suuda. Kas ma sakin või ma sakin?

Igatahes kuna nad midagi huvitavat ei plaaninud, otsustasin ma käigu pealt ka Rebzi üle lasta (pidime pokkerit mängima minema). Tegelikult mul oli põhjus ka. Isiklik. Läksime siis Arxi emaga nende juurde maale. Seal oli isegi päris chill. Selline puhkuse moodi värk. Sain liha süüa ja puha. :D Ja pokkeriigatsust sain empsi ja Arxi peal rahuldada. Muidugi tegin neile ära, kuna emps mängis esimest korda ja Arx oli vist üldse täis, aga mängu võlu natuke ikka sain tunda.

Pidin järgmine hommik sealt minema saama, aga see kuidagi unustati ära ja nii veetsin ka suht terve laupäeva seal. Õhtul siis Allan viis mu ära ja õnneks ka koju, mitte ainult linna. Isa ja Liivit polnud, sain rahus üksi olla. See oli nii mõnus. Külmkapp oli banaane, jäätist ja muud head täis, telekast näitas Wolverine'i ja elu oli ilus. Sain päris voodis magada isegi.

Hommikul tuli ülejäänd pererahvas ka koju. + Laineli ja Joosep. Viimane on ikka üliarenenud mu arust. Vestab sellist juttu, et mul suu vajub lahti. Igatahes sõin kõhu täis ja lasin ennast isal teeotsa viia, kust tagasi hääletama hakata.

Sain suht ruttu auto peale, mingi vanapaar läks Valka. Keegi juttu muga rääkida ei tahtnud, mehel oli tegemist kiiruspiirangu jälgimisega ja naisel suu ammuli magamisega. Ma ei kurtnud. Viljandi ristis pandi mind maha, seal juba hääletas mingi teine piff. Kuna ta ka Tartu läks, seadsin ma ennast tema kõrvale maha istuma ja lasin tal meile auto hääletada. Läks ka päris ruttu. Saime autole, mis läks Tartusse, küll pausiga Viljandis, aga väike kookosekohuke oligi hea värskendus.

Tartusse jõudnud, hüppasin ma kodust läbi ja siis tegin jälle linna poole minekut. Risto niheles juba mitu tundi, tahtis kokku saada. Saime. Vahtisime pirol ja siis jõe ääres ja siis ma tahtsin veel poodi minna, aga see oli kinni, ja siis ma läksingi koju. Pirol olles veel saatsin Renale messi, et ta ka tuleks, aga ta ostsutas seda ignoreerida kuni praeguseni. Just helistas mulle. Aga õnneks ta poleks tulnud ka, kõik sai korda. Homme siis jälle kooli ja muud mul polnudki öelda. Tsau Joel.

2 mõtet

Esiteks.

Mul on jälle mingi haiglane crush vist. Niii vale inimene jälle. :D Aga noh, polegi ammu pettuda saand.

Teiseks.

Ma olen leidnud veel ühe ja päris hea põhjuse alla võtmiseks. Kui poes enda suuruses rinnahoidjaid vaatan, hakkab mul vastik ja ma ei taha seda uskuda. :D

Rohkem nagu ei olnudki.

Lisamärkus.

Lugesin just oma eelmise posti üle ja sain aru, et mul on vist mingi kompleks, mille tõttu ma tunnen pidevalt, et must kellelegi midagi kasu pole. Ja kui ongi, siis on see oi kui suur sündmus. 2 korda mainisin midagi sellist eelmises postis. Probleemi tunnistamine on pool selle lahendamisest, eks?

So long, Pampers!

Nüüd sai see tööots siis ka läbi ja kõik on jälle koolilainel. Vähemalt idee järgi. Ma suutsin viimaseks tööpäevaks ikka ka omale mingi haiguse sebida ja seal oli väga tüütu neid viimaseid tunde tiksuda. Aga vähemalt sain kasulik olla ja Mallile goldrexi tuua apteegist. Olen hea üürnik nüüd.

Täna ärgates oli täielik surma tunne peal. Nina tahtis pea küljest ära kukkuda. Palavik oli vist ka. Kraadiklaasi ju mul, vaesel tudengil, ei ole. Aga nii vana olen juba küll, et temperatuurimuutuse kehas ära tunnen. Kuna minust siis erilist väntajat polnud, läksin jala. Hakkasin veel ekstra varem minema, kuna esimene loeng oli eesti keel ja seal oli meil mingi töö plaanis. Tavalise traditsiooni järgi kuuluvad kodused ülesanded ikka loengueelsesse veerandtundi. Mõned harjutused olin suutnud õnneks juba eelmisel nädalal ära teha, nii et sain pigem lihtsalt vahtida seal. Esta töö oli väga lihtne. Ma sain ennast ka natuke kasulikuna tunda, kuna näitasin Liinale (kellel on muide üks ägedamaid perekonnanimesid, mis ma kuulnud olen) ta töös kõik ta vead ette, mis leidsin. Mõlemad saame suure tõenäosusega töö arvestatud ja kõik on hästi. See loeng oli meil muidu ka ülimalt tore. Irvitasime meie ühise vihavaenlase Astridi üle, kes lihtsalt pingutamatagi tekitab vähemalt minus tungiva soovi midagi ta suunas visata. Ma loodan, et me kunagi koos jooma ei satu. Ah ta niikuinii ei joogi. Vb tarkuse vett. :D Oi kui vaimukas ma olen.

Itaalia keeles oli mul üks kord vahele jäänud, kuna pidin neljapäeval töö jaoks koolitusel käima. Niisiis ma olin paljust ilma jäänud. Aga õnneks istus mu kõrvale Kadi sugulane Kristjan (Kasearu), kes polnud ka viimane kord kohal käinud, ja meil oli vähemalt lõbus. Mõlemad saime lollid olla.

Tagasiteel Ülikooli tänavale kohtasin ma Liisi ja Janikat, ühele kellest ma olin eile just olulisi nippe saksa keele tööks jaganud. Nii naljakas, kuidas täiega paljud endised klassikaaslased nüüd siis saksat õppima hakkavad. :P Sesmõttes et mul on muidugi ääretult hea meel, kui saan igast reegleid neile tutvustada, millest õpetajad pole rääkinudki. Igatahes siis ma nägin enne loengusse minekut veel Renat, jutustasime natuke sellest, et ta pole oma kassipoegadele ikka veel kodu leidnud. (btw, kas SINA ei taha omale kassi?) Jama teema. Ja siis ma läksin tekstianalüüsi surema. Ajusurm oli see tõepoolest täielikult. Ma olin muidugi vajalikud materjalid maha unustanud ja suurema osa ajast vahtisin tühja või nuuskasin nina. Nina on muide jube valus juba. Ja alles 2. päev seitsmest hakkab mööda saama.

Olin plaaninud kohe pärast kooli ennast koju ravima minna (loe: mitu filmi ootasid vaatamist), aga selle plaani suutsid neiud Ägedad ära rikkuda. Saime pirol kokku, ajasime mula, klappisime veini, ajasime mula. Väga mõnus oli. Ma olen õnnega koos, et nii ruttu normaalsed inimesed suutsin leida. Liina seal vahepeal osales mingis kampaanias ka, need suured papist kassiga pifid liikusid ringi seal ja otsisid ohverid. Ja siis oli seal mingi selline huvitav nähtus, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Vahepeal oleks lihtsalt tahtnud mendi kutsuda, kuna see oli väljakannatamatu, vahepeal oli lihtsalt naljakas. Ahhaa, olukorra mainiks ka ära. Mingi meeletu hulk alaealisi haardkoor punkareid hakkas sinna kogunema. Üle 14 mõni neist vaevalt oli.

Igatahes kui vein lahendatud sai, käisime vetsus ja siis kutsusin ma heast südamest neiud enda juurde ja pakkusin neile oma kokakunsti demonstreerida. Tegelikult ma ausalt ei võtnud südamesse, et nad mõlemad need praekartulid maitseainetega üle kallasid, kuna ma olen ju haige ja maitset tunnen väga vähesel määral. Igatahes mulle tundus, et nad olid rahul. Uuesti linna peale laaberdama ma nendega minna ei viitsind ja siin ma nüüd olen.

Hakkasin Fargot vaatama, aga selline blogi kirjutamise isu tuli peale. Nagu näha. Viimane kord, kui ma üheainsa päeva kohta nii palju kirjutasin, oli vist pärast Hiiumaad. Ja naljakas on see, et tegelikult polnud täna mingi erakordne päev. Võib-olla sellepärast oli, et ma viimati kolmapäeval koolis käisin ja lihtsalt igatsesin kõiki neid inimesi. Täitsa võimalik ju. Ja oi oi oi Triinu toob mulle homme Die Ärzte biograafia. Phm kui selle läbi loetud saan, võin rahus surra. Mulle ametlikult meeldib siin!

(Appi kui propagandalikult rõvepositiivne lõpp. Ma ei saa sellega leppida. Ilm on sitt. Punkt.)

jou

Pole jälle mitu päeva kirjutanud. Seekord üritan võimalikult palju meenutada. :P

Nii. Ükspäev me pidime oma kursaga pirole minema. Kuna vihma sadas, otsustasime me Maaritiga (st Maarit otsustas) minna Sandri ja tüüpide juurde. Neil oli palju liha. Ja viina. Oli isegi päris lahe. Aga pärast läksime me Illukasse, mille jaoks me ilmselgelt ei olnud konditsioonis. :D See oli nii masendav lihtsalt. Aga ega ma seda välja ei näidanud. Ei saa ju inimestes pettumust valmistada ise ajasime nad suure hurraaga sinna. Aga tegelikult ma ikkagi iga kord imestan, et miks ma raisk ronin nendesse klubidesse. Samas neil kordadel olen ma siiski normaalselt lõpetanud. Nii et...fucking shit:D

Eile käisime Renaga õlut joomas ja igast asju tegemas. Ja nahhui miks kõigil nii ilusad mehed on? Ma tahan ka. Tegelt ma ei soovi sellest õhtust lähemalt rääkida. Jube inimene olen.

Täna käisin tööl. Kuna eilsetelt seiklustelt jõudsin koju kuskil 5 paiku, magasin ma jõhkralt sisse. Nö ülemus helistas siis, kui ma juba kohal oleksin pidand olema. Kõriauguni pohmakas (vms, tegelt ma ju pohmakaid ei koge) tuiasin teele siis. Ja minu orienteerumist teades ei tohiks olla üllatus, et ma mingi hetk ülenurmest avastasin ennast ja bensukast suunda läksin pärima. Umbes viie kilomeetrise ringi tegin sisse. Normaalne ju. Aga see töö on hästi lahe. Saan suures tugitoolis chillida ja pallimeres mängida ja hiiglasliku täispuhutava koeraga pilti teha. Ja makstakse ka veel selle eest. Ma ei kurda.

Ja siiski ei viitsi rohkem meenutada. Ostsin šokolaadilõhnalise dušigeeli, kes mind nuusutaks?

nuuks

Kuidagi nii masendav tunne on peal. Kõige vastikumad tunded, mis olemas on : üksindus ja kadedus. Homme on kõik jälle hea.